Oleme kodus

Oleme kodus, lähimal ajal enam kuhugi minna ei plaani. Nii mõnus on olla omas kodus.

Pildid sain ka üles. Meie pilte saab veel näha ka Indreku ja Jaanuse albumitest. Vaata meie picasawebis linke paremal.

2 nädala kokkuvõte

Roca Partida

Laupäeva, 22. märtsi veetsime autos, sõitsime 500 km, et saada Pueblast Lonely Planeti järgi paradiisiranda, kus tahtsime tähistada Mutsu sünnipäeva. Kuid. Kuigi sõit kulges maalilist maastikku vaadeldes kus rohelised mäekuplid u 1700m vulkaaniga keskel vaheldusid mere või laguuniga, otsisime me lõpuks seda paradiisi meeletult kaua ja olime terve päev ratastel olemisest parajalt väsinud. Me leidsime Montepio nimelise ranna küll, aga ka 5000 mehhiklast olid selle leidnud ning külg külje kõrval telkide ja autodega rannas tümpsu kuulanud.
Olime sinna randa sõitnud hommikul 8.30st õhtul kella 5ni. Pettumus oli päris suur. Ühe tunni jooksul suutsime leida endile ohtrate küsimiste järel koha mere ääres Roca Partida lähedal, kuhu tuli keerata ühe poodniku juhiste järgi. Ise poleks sellist kohta juhisteta leidnud. Sealtki tahtsime minekut teha, kuid Krista sõitis veidi edasi, et autot ümber keerata ja Tambet küsis ühe tädi käest öömaja ning tädi hõikas ühte noormeest ja saimegi imeilusa vaatega majakese künka otsas 1000 peesoga. Sünnipäev võis lõpuks alata. Teelt ostetud teqila maitsmisega, kohaomaniku proua toodud söögiga ning mangode, krõpsude ja Krista toodud kommidega. Sünnipäevalaud missugune.
Hommik oli siin rannas veelgi kaunim. Vaade meie majast merele oli jube ilus! Kalamehed askeldasid rannas oma võrke lahti harutades ja mõned inimesed jalutasid piki rannajoont. Nii vaikselt ja aeglaselt kulges see olesklemine. Vaid veidi morjendas seda olekut meie rendiauto numbrimärgi puudumine. Ei teagi, kas oli see ise ära kukkunud või oli keegi nobenäpp selle endale mälestuseks võtnud.
8.30ks hommikust randa sööma minnes küsis üks meeldiv noormees mida me otsime ja suunas oma tuttavate juurde sööma. Ise elas ta sealsamas rannas telgis ja meisterdas merekarpidest ehteid. Mees rääkis aeglaselt kõiki sõnu kenasti välja öeldes, et me jutust aru saaks. Kõht täis, soovitas mees minna paadiga ühte grotti vaatama, kus oli Kariibimehe piraatide üks stseene filmitud. Lõimegi käed 550 peesoga ja läksime paadiga merele. Hommikune meri on nii mõnus! Käisime ka ühe saarekese juures ujumas ning lõpuks saime ka oma paradiisiranna, vaikse, pisikese, ilusa vaatega merelt ja ka merele. Eilne pikk sõit tasus end ära.
Õhtul kella 7ks jõudsime juba Veracruzi.

Veracruz

Pühapäeva õhtul olime me plaanid paika pannud, esmaspäeva varahommikul aga Lonely Planetit sirvides avastasimme, et Meremuuseum ja San Juan de Ulua on esmaspäeviti kinni. Nagu muuseumid ikka.
Mehed ja Krista läksid kindlust siiski 8 ajal piiluma, kuid selle lähedale ei pääsenud, sest värav oli ka kinni. Mina jäin hotelli Timi und valvama, sest õhtul jäi ta alles poole kaheteistkümneks magama. Kella 9.30 tulid nad meile järgi ja me läksime Veracruzi akvaariumi vaatama. Tahtsin hirmsasti haisid näha ja seda ma ka sain, nad ujusid seal peade kohal. 70 peesose pileti eest aga oleks tahtnud enamat näha. Kuidagi pisike oli see akvaarium. Peale akvaariumi vaatamist lasime linnast jalga.

El Tajini suunas

Esmaspäeval (24.03) võtsime suuna El Tajini poole. Teel sinna vaatsime Chachalacase düüne, kuhu me Tambetiga varasemalt ei jõudnud minna, sest sinna oli pikk maa jala lapsega astumiseks. Nüüd aga saime autoga düünidele lähedale. Muidu oleks nagu liivahunnik ikka, kuid täna oli meeletult tugev põhjatuul. Kõndida tuli 20 kraadise nurga all ja tunne oli, nagu oleks nahk maha kooritud, lendlevad liivaterad kraapisid selle siledaks. Tim hakkas hirmsasti kartma seda tema jaoks seni tundmatut nähtust ja Krista arvas ka, et ei taha sellise liivatormiga düüni otsa ronida. Nemad ootasid autos kuni me oma ronimised ära teeme.

Teiseks vaatasime Quiahuixlani varemeid Villa Rica vastas. Mina magasin autos natuke kuni teised ilusat vaadet kaljult merele fotokatesse jäädvustasid ja varemetega tutvust tegid. Olime ju meie seda juba näinud.

Õhtuks jõudsime Papantlasse, siit stardime hommikul El Tajini püramiide vaatama.

El Tajin
Loe: El Tahhin. (tṍlkes: pikne, äike või orkaan)

25.nda hommikul kella 9ks jõudime püramiidide juurde. Sellisel varajasel tunnil polnud seal turiste ka. Tunndub, et mehhiklased ise enne 11-12 ei liigu.
2000 aastat vanad püramiidid asuvad 10 ruutkilomeetril ja kuuma ilmaga oleks selle ala läbimine raske, sest ühtegi varjulist kohta pole. Meil ilmaga vedas, oli eelmise õhtu sajust värske ja ilm pilves.
Saime siin ära vaadatud ka Voladorese etteastet, mida Zempoalas ei näinud.
Kell 12 hakkasime liikuma Puebla poole, sest kuueks pidime auto tagastama. Mägedes aga olid ummikud ja meie kiirus oli pikemat aega 15 km/h. Ka pole mehhiklastel kombeks viitasid ristmikele panna, s.t. enne ärakeeramist on viidad olemas, kui aga tee peaks kaheks minema, pole seal kunagi viita, ise peab arvama, kumb tee nüüd siis õigesse kohta viib. Mexicost välja ilmunud Marek ootas meid terve päeva Pueblas. Auto tagastasime 1 tunnise hilinemisega, 7ks, maksime ka 1800 peesot trahvi kadunud numbrimärgi eest. Kokku sõitsime 5 päevaga 1600 km.
Selllisel kellaajal me enam Oaxacasse minema ei hakkanud, poleks sinna enne 1-2 öösel jõudnud. Võtsime hoopis hotelli ja saime Marekiga kokku.

Cholula

Kuna eile plaanid muutusid, siis saime kolmapäeval maailma suurimat püramiidi (ka Egiptuse Cheopsist suurem) Pueblast 10 km kaugusel asuvas Cholulas vaadata. Sellest aga, et see püramiid oleks ei saa aru, sest see on mullaga ketud tavaline mägi, mille tippu Cortes lasi kiriku ehitada. Täna saab püramiide vaadata seestpoolt, arheoloogide kaevatud tunnelites erinevaid kihte vaadeldes. Cortes oli tahtnud Cholulasse 365 kirikut ehitada, iga päeva kohta üks, millegipärast on neid siin vaid 39. Palju küll 150 000 elanikuga linna kohta.

Oaxaca

Cholulast tulime tagasi linnaliinibussiga. Osa meist läks bussijaama pileteid Oaxacasse ostma, osa aga hotelli asju pakkima.
Kell 15.30 hakkasime 1 klassi mugava bussiga liikuma. Sõit kulges läbi mägede, mis pakkus silmadele ilu ja 4,5 tundi ei tundunudki pikana. Õtupimedas jõudsime hotelli ning sealt sööma.
Hommikul (26.03) plaanisime rentida auto ja minna Mitla püramiide vaatama. Hotelli uksel olid aga kokku pandud ahvatlevad tuurid. Üks neist sobis täpselt meie plaanidega, ka hind oli sobiv, (270 peesot per nägu). Saime rendiautoga sama hinnaga endale bussi koos juhiga.
Meie 10 tundi kestev tuur algas Santa Maria El Tule üle 2000 aasta vanuse puu vaatamisega. Kirik selle puu kõrval oli paras päkapikk.
Edasi vaatasime Teotitlan del Valle`is vaibakudumistöökoda. Näidati taimi, millega värvitakse lõnga. Punast saadi näiteks kaktusel elutsevatest pisikestest elukatest. See atraktsioon oli rohkem ameerika turistile, sest meil, Euroopas, kooti vaipu palju varem ja kangastelgi olime me kõik näinud. Tahtnuks sealt ühte vaipa osta küll, väga ilusad mustrilised olid vastukaaluks eestlaste lihtsatele triibulistele, kuid meil pole kottides ruumi.
Järgmiseks peatuseks olid Mitla varemed, kus rahvast liiga palju ja väljas liiga kuum. Rahvarohkus oli ka ainsaks selle tuuri miinuseks, sest erinevad tuuribussid kogunesid samaks ajaks vaatamisväärsuste juurde, et neid saaks seal jaotada hispaania- ja inglisekeelseteks.
Mitla tähendas astekide maailmas “surnute kohta” ja eristub teistest varemetest oma mosaiikide poolest seintel, mis on abstraktsed, ei kujuta nt loomi või inimest.
Mitlast edasi sõitsime mägist slaalomirada pidi üle 3000m mägede Hierve de Agua nimelist “koske” vaatama. Kosk on ilma veeta, s.t. mägedest niriseb pisike veejuga soolamineraalidega, mis on aastatega kuhjunud kose kujuliseks jättes mulje, nagu tuleks sealt vett. Väga ilus vaatepilt. Platoole koskede juures tuleb ka seda vett kahte basseini, kus Tim ja Marek allikakülmas vees ujumas käisid. Rendiautoga ise poleks koskesid leidnud. Viitadega on siin lood ikka kole kehvasti.
Tagasiteel koju viidi meid Mehhiko mõistes kallisse kohta sööma ja sealt juba mezcali (teqila sugulane) tehasesse jooki maitsma. Seni arvasime, et teqilat tehakse agave kaktuse lehtedest, tuli välja, et 8 aastase taime lehed lõigatakse ära ja järelejäänud 40-50cm läbimõõduga tüveosast tehakse “puskarit”. Ning mezcal erineb teqilast meie bussijuhi sõnul selle poolest, et seda ei valmistata tööstuslikult ja sellel on puudega põletaamisest suitsune maitse juures.
Õhtul 8ks hotelli jõudes olime reisiga kõik rahul. Pool seltskonnast nii rahul, et oli hommikul poole 5ni pedebaaris olnud. Nende seikadest seal ma parem ei räägiks. Hommik algas peavaliuga.
Päeval käis Tambet, Jaanus, Indrek ja Marek väga võimsaid Monte Albani püramiide vaatamas, mina, Tim, Krista ja Muts jäime aga hotelli puhkama. Mina tahtsin Timi säästa kuuma päikese käes vaid meile sobivaid asju vaatamast, ta oli ringi jooksmisest silmnähtavalt väsinud. Lasin lapsel hotellis autodega mängida ja ka magada, et ta eelseisvat öist bussisõitu välja kannataks. Läheme ööbussiga (9,5 tundi) Puerto Escondidosse. Oleks saanud ka 1000 peesoga lennukiga, kuid sealt tuleb Mexicosse niikuinii lennukiga lennata, säästame veidi raha.

Puerto Escondido (peidetud sadam)

Jõudsime siia pisikesse 20 tuhande elanikuga surfarite linna Vaikse ookeani ääres laupäeva (29. märts) hommikul kell 7.30. Marek jõudis ka lennujaamast meiega liituda. Bussi vastas oli 2 korteripakkujat, mõlemad pakkusid 150 peesoga/inimene ja me võtsime proua, kes meid kastikaga ka kohale tõi, väga mugav. Saime 1 kahetoalise korteri 2. korrusel ja ühetoalise 3. korrusel, mõlemad vaatega hullult suurte lainetga merele.
Koht üle vaadatud, asjad lahti pakitud ning võrkkiikedes oleskletud läksime teisipäevaks lennukipileteid Mexicosse ostma, sest bussiga 18tundi ei tundunud lahe olevat. Saime piletid 2000 peesoga/inimene, ka laps maksab täishinda. See pakkumine oli pea 700 peesot/in odavam, kui Oaxaca reisibüroos. Hea, et me sealt neid ei ostnud.
Peale hommikusööki võis meie rannapuhkus lṍpuks alata. Mina käisin kohe poes ära ja ostsin 50 spf päiksekreemi. Ennast kreemitasin ilusti, aga Tambet sai veidi lohakamalt määritud, need kohad, kuhu kreemi ei pannud kõrbesid ära. Kõik said päikesepõletusi peale minu ja Timi.
Lained siin rannas on minu poolt seni nähtutest kõige võimsamad, nii kõrged, et meetrites ei oskagi nimetada. Olime surfajatele mõeldud rannas, kus tegelikult punane lipp väljas ja ujumine keelatud. Ega me kaugemale kui nabani ei läinudki, rannavalve muudkui käis õiendamas. Siin on lained ja piki kallast kulgev hoovus nii tugev, et põlvini vees, kui end lahti lased viib see su kohe minema, aga mitte merre, vaid piki rannajoont. Nii vige! Tambet pidi muidugi kõige kaugemale minema ja see hirmutas mind veidi, kuid nagu meile kortereid üürinud tädi ütles, et kui asi käest läheb, tulebki lasta end hoovusel vedada, sest see viiks vaid sadamasse. Paanitsedes aga tõmbad vett sisse ja on jama.
Võtsime (s.t. onud tulid meile oma pildialbumitega vabaajaveetmisvõimalusi näitama) rannast endale paar tuuri, homseks kell 7-11 kalale ja esmaspäevaks kanuumatkaks dzhunglisse, mõlema eest tegime ka ettemaksu 1/3 summast. Kahtlane on küll selliselt äri ajada, et sa lihtsalt annad oma raha ära, kuid me arvestame võimalusega rahast ilma jääda.
Õhtul läksime varakult magama, et hommikul kalale minna.

Kalal

30nda hommik algas 5,45, et jõuaks süüa ja 6,30ks kokkulepitud kohta. Õnneks oli onu kohal ja ka lubatud 30 õlut oli ta meile kaasa ostnud. Maksime ka ülejäänud raha ära (300 pesot/inimene tuli kokku 4 tundi merel) Oleks ju võinud ka tingida, midagi oleks kindlasti alla saanud, aga pole meist keegi hull tingija. Esimse tunniga saime 3 u 3-4 kilost kala, siis nägime hästi palju kilpkonni, ühe vedas kapten ka paati, et me seda katsuda saaks. Tim tahtis hiljem ka teisi kilpkonni paati saada, nii lahe elamus oli see lapsele. Väga palju oli neid kilpkonni merel. Ka lubatud delfiine nägime, kuid lubatud 1,5-2 meetrist kala ei saanud, õigupoolest ei näkkanud meil enam üldse. Tegime veel ühe peatuse, kus mehed 200m sügavuses ookeanis ujumas käisid.
Kaldale tulles fileeris üks tädi meie kalad ära ja kõrvalasuvas restoranis saime lasta need ka valmis teha, igaühle meeldivas stiilis. Nii head enda püütud värsket kala polegi veel söönud.
Täna ei tahtnud enam keegi rannas varju all pikutada. Kõik läksid koju siestat pidama, vaid meie Tambetiga jäime pooleks tunniks oma “kalakest” ujutama, peale mida läksime ka koju magama.
Õhtul, päikeseloojangul, sai suurtes lainetes möllata. Ka ei kiusanud meid enam rannavalve, korjas hoopis keelumärgid ära. Küll on ikka rõõmu nendest laintest.

Laaguuniäärses dzhunglis.

Tänane hommik (31.03) alagas jälle kell 6. Pidime looduslaps Margaritoga kohvikus kokku saama. Indrek ja Jaanus läksid varem kohale, sest me ei mäletanud, mis kell täpselt kokkusaamine oli.
Kohvikust edasi sõitsime kesklinna ja sealt kohaliku bussiga piki maanteed u 20 minutit Puerto Escondidost Acapulco poole.
Bussist maha ja kohe kahte kanuusse. Dzhungliretk Mangroovi liaanide vahel võis alata. Margarito ise tundus väga palju aega siin liaanide vahel veetvat, isegi võrkkiik oli tal seal ühes sopikses, mida tema nimetas oma elutoaks. Nägime iguaani, paljusid linde, termiitide pesa, liblika kookonit jm, ühe linnukese pesast sõitsime vaid 50 cm kauguselt ja seda silmade kõrgusel. Lahe oli. Paraku aga vaid meie kanuul, teises kanuus olevatel Mutsul ja Kristal nii lahe polnud. Seda kanuud juhtis Margarito tütar ja ta ei rääkinud mitte sõnakestki juttu, lihtsalt sõidutas neid paar tundi kurja päikese all, kuni meie päss märkas, et meie sõbrad pole mitte üldse rahul ja vahetas tüdrukuga kohad. Tüdruk oli tõesti koba, ühtegi soppi ta sisse ei keeranud, seal aga oli vilu ja elu kees. Ja paadiga järvel oleme ju kõik me sõitnud.
Kanuuga jõudime Las Palmase nimelisse kohta, kust jalutasime maanteni 5 minutit, maksime raha (kokku koos ettemaksuga 250pesot/nägu) ja sõitsime kohaliku bussiga linna tagasi.

Puerto Escondidos on kole kuum. Me kõik niriseme higist ja keskpäeva paiku ei taha vabatahtlikult välja minna. Liigumegi vaid varahommikul ja päikseloojangul. Korteri suurel verandal võrkkiikedes on päris mõnus olla, siin liigub tuul.
Homme kell 16.15 lendame juba edasi Mexico Citysse.

Mexico City
kohalikele Distrito Federal või DF

Jõudsime siia 1 aprilli õhtupoolikul. See 2000 peesot sai küll hästi kulutatud, 1 tund ja kohal(versus 18t bussis maksumusega 500 peesot). Puerto Escondido lennujaamas kontrolliti kotte väga hoolikalt: määriti lukud mingi ainega kokku ja kontrolliti arvutist, kas on narkootiliste ainetega kokkupuudet olnud.

Mexico zocalosse (kesklinna) jõudes läksid mehed hotelle otsima, meie istusime purskkaevu äärel ja ootasime. Varsti nad tulidki rõõmsa sõnumiga, et leidsid seni parima hotelli, 110 peesot öö/inimene. Kotid selga ja minek. Esimest korda kohtasime sellist varianti, et meie raha ei tahetud korraga 3 öö eest ette võtta. Hiljem olime kole tänulikud, et nad seda ei teinud. Sest kui tuppa saime, tervitas meid kole hallituse lehk, toas oli 2 laia voodit, peeglid igal pool, ka voodite kohal laes. Linades suitsetamise käigus tekkinud augud, a vähemalt olid need pestud. Et siis mitteametlikku lõbumajja olime sattunud. Saada siis veel mehed üksi hotelle valima.
Õhtust linnas süües otsustasime, et hommikul lahkume sealt kohe kui ärkame. Peale õhtusööki käisime teele jäänud hotelli kaemas ja küsisime ka mis kellast hommikul tulla võib. Meie Tambetiga mõtlesime kohe õhtul sinna minna, kuid Tim oli terve päeva jonninud ja kole väsinud, heitsime pikali ja jäime magama. Mina sel ööl magada ei saanud.

Teotihuacani püramiidid.

2. aprilli hommikul kell 8 kolisime teise hotelli, kasisime end puhtaks, sõime mitte väga meeldiva teenindusega hommikust ja läksime bussiterminal Nortesse, et sealt bussiga 1 tunni kaugusel asuvaid püramiide vaatama minna.
Teotihuacan oli Hispaanlaste-eelse Mehhiko suurim impeerium oma 125000 elanikuga kõrgajal, aastatel 250-600 ning juba 8 sajandil oli see maha põletatud ja asteekide poolt hüljatud.
Meie nägime võimsaid püramiide, kuhu ka ronida sai (Tambet siis juba teistkordselt). Kõige suurem, maailmas 3 suuruselt Egiptuse Cheopsi ja Mehhiko Cholula järel (uue Guatemaalas vastavastatud järel neljas) Päikese püramiid on 70 m kõrge ja sinna viivad trepiastmed, mida on 248, olid u 35cm kõrged, väga ebamugavad astumiseks. Sealt ulatuv vaade iidsele linnale, Kuu püramiidile ja Surnute alleele on aga kirjeldamatu. Ka Kuu püramiidi otsas käisime, kuigi jõudu enam polnud ja oleks tahtnud kusagil viludas teisi oodata. Tambeti öeldu, et aastaid tagasi, kui ta siin käis ei viitsinud ka tema Kuu püramiidi otsa ronida ja hiljem kahetses. Mina ei tahtnud kahetseda ja nii raske see ka polnud. Hiljem üks peavalu tablett sisse, mõned liitrid vedelikku ja pole häda midagi. Ei saanudki kuumarabandust täna. Püramiidide vaatamisele kulus meil 6 tundi. Kõhud täis ja puhkama. Tim magab, mina kirjutan ja loen, teised kõik istuvad siinsamas all, hotelli baaris, kuulen nende hääli. Jaanus sõidab juba homme hommikul koju, ülejääünud homme õhtul ja meie alles reede õhtul.

Chapultepeci (rohutirtsu mäe) mets

3 aprillil läksime Tambeti ja Timiga Mexico Citys asuvasse metsa. Siin elasid vanasti asteegid ja nüüd on see hiigelsuur park oma mitmete muuseumide, lossi, lõbustuspargi, tehisjärvede ja palju muuga linna populaarseim vabaajaveetmiskoht.
Võtsime plaani vaadata paljusid asju pargis, ka antropoloogiamuuseumi, kuid käisime vaid 2 kohas, sest kõik võtab arvestatust oluliselt rohkem aega.
Vaatasime 1785. aastal ehitatud Chapultepeci lossi, mis oli presidendi loss kuni 1939, nüüd on seal ajaloomuuseum ning käisime oma last lõbustamas lõbustuspargis, mida otsisime hiigelsuurest pargist vast paar tundi.
Õhtuks jälle kole väsinud, homme juba koju.

Viimane poolpäev Mexicos

Täna hommikul võtsime tuuribussi, millega tegime linnale tiiru peale. Sai 3 tunniga mingi pildi sellest suurlinnast ja ka haisu ninna.
Oleksime pidanud selle eelmisel päeval võtma, sest sellel oli üle 20 peatuse ja igas peatuses sai maha minna, vaatamisväärsustega tutvuda ja mõne muu tuuribussiga järgmisse punkti sõita, nii 9st hommikul õhtul 9ni.
Tuuribussilt tulles käisime ka Katedraali vaatamas, küll see oli võimas seest ja eelnevalt vaatasimee Zocalo metroojaamas selle katedrali kujunemist makettidel.
Sõime lõunat kaunis restoranis, mida me sõpradega kuidagi ei leidnud ning lahkusime lennujaama.

Pueblas

Saime osaliselt Pueblas kokku. Jaanus ja Marek jäid USAsse toppama. Lend jäeti ära. Jaanus saabub täna öösel. Meie aga saime eile Avisest auto, panime selle tasulisse parklasse ja kolasime õhtul linnas ringi otsides kohta, kus süüa. Mina olin kaarti vaadanud, a vist sai seda tagurpidi uuritud, nii sattusime keslinnast ja söögikohtadest kaugele. Tunnise otsimise järel võtsime tänavalt grillkana ja poest õlut juurde ning 9ks olime juba väsinud ja läksime magama. Hommikul läksid mehed ja Krista 4200m kõrgusele Cofre del Perote mäkke, mis asub Pueblast Xalapa poole u 3 t kaugusel. Mina oleksin ka kohutavalt mäkke tahtnud minna, kuid 3 aastase Timi eluga ei saa riskida. Alla 5, 7, 9 (erinevatel andmetel) aastasi lapsi üle 3000m ei tohiks viia, sest kuigi nad taluvad kõrgusi paremini, ei oska nad öelda, kui häda käes ja hilinenud abi korral surevad. Meie käisime Timiga kohalikus "Aafrikas", kus 200 peeso eest sai 6 tundi(4,5 asemel) bussiga sõita ja loomi läbi akna vaadata. Tunne olekski võib-olla olnud nagu Aafrika safaaril, kuid rahvast oli seal mustmiljon ja see häiris veidi mind, mitte Timi. Laps vaatas huviga kuidas kaelkirjak bussiaknast sisse vaatab või lõvid kuuma päikese käes keel suust väjas puu all magavad. Päris lahe oli. Ja pühad on siin linnas küll täies hoos, tänavatel on liialdamata miljon, ehk pool selle linna elanikkonnast. Homme hommikul suundume Veracruzi poole, kuid ei tea veel, kuhu täpsemalt.

Oleme laiali

Mina olen Timiga Xalapas. Tambet töökaaslase MAW pool Mexicos (kell 5 sõitis välja ja just -23.00- saabus sinna). Indrek, Krista ja Muts saabusid (loodetavasti) mõned tunnid tagasi Mexico Citysse, kus homme kell 12 toimub neil kesklinnas ühe kiriku juures kokkusaamine Tambetiga. Ning Marek ja Jaanus alustavad lendu mõne tunni pärast Brüsselist. Kohtume kõik (v.a. Marek) homme Pueblas, Santo Domingo nimelises hostelis.
Hommikul annan korteri prouale üle. Käisin õhtul temaga rääkimas ja ei saanud hakkama. Mineviku vormi hispaania keeles ei tea. Jube raske oli suhelda. Proovid ühte lauset - ei tule, teisega sama ning lõpuks ei saagi proovida, sest ainult kokutamine tuleb välja. Umbes sellist juttu ajasin: Tambet tahab öelda, head aega, aga ei saa, sest teid ei ole kodus päeval. Ja ta juba lahkus (vähemalt seda oskasin minevikus öelda) Mexicosse. Señora Estela pakkus bussile viimist, üritan hommikul veenda teda, et meil taksoga ka mugav sõita. Mitte ei taha tüli teha.
Reisikirjeldusi meie tegemistest ma kindlasti kirjutan, sest võtame kaasa oma läpaka, kuid kui hotellides netti ei juhtu olema, siis ma neid kirjutisi postitada ei saa.
Seega, kui mitte varem, siis kuulmiseni 6. aprillil.

Coatepec

Täna, pühapäeval, otsustasime minna Coatepeci nimelisse väikelinna, mida külastasime 2 kuud tagasi elupaiga otsinguil. Passisime kodus poole kaheni, lootes, et kohale jõudes enam nii jube kuum pole. Täiesti õige mõtlemine meie poolt, sest peale kolme, kui me Coatepecis mäkke hakkasime liikuma, tekkisid ka mõned pilved ja tõusis tuul, mis leevendasid saunas olemise tunnet.
Xalapast lõunas asuv koloniaalses stiilis Coatepeci linn on asutatud 1684 ning selle kõrgus merepinnast on 1200m. Linn otsustas alates 2006 aastast oma tunnuslausena kasutusele võtta: maagiline linn, sest see ühendab endas linna ja metsikut loodust. Seekord sattusime siia pühal pühapäeval ja rahvast oli linna pisikesel keskväljakul meeletult palju. Otsustasime kõigepealt maha istuda ja kõhud täis süüa, et meie juba väsimuse märke näitava Timi meeleolu paremaks läheks. Peale söömist on ta alati lõbus. Söögikohas oli aga rahvast nii palju, et inimesed ootasid ukse ees, millal mingi koht vabaneb. Kui meil söök söödud oli, minul oli vaid kohvi joomata, tahtis Tim WCsse minna ning Tambet jäi üksi. Kohe oli mingi vanake tulnud ja kohta küsinud, Tambet ütles, et naine kohe tuleb tagasi, vanake aga selle peale laua taha istunud, öeldes, et ta teab jah ning kogu pere laua juurde seisma kutsunud. Mis siis Tambetilgi muud üle jäi, maksis arve ja läks laua tagant ära.
Söömast suundudsime Ussimäele, kus linna vaatamiseks miradoor (vaateplatvorm). Minul oli jälle kuumaga raskusi üles saamisega, kuid ma sain 100m tõusuga hakkama! (Siinkohal tuletaksin meelde, et Suure Munamäe suhteline kõrgus on kõigest 67m, siis tekib õige ettekujutlus meie ronimistest siin.) Kohati tundus, et tõus on 90 kraadi, vähemalt nii ma tahtsin arvata, Tambet pakkus kõigest 35 kraadi, aga jube järsk ikkagi. Ülevalt nägime ka veidi kõrgemal asuvat Xalapat ja loendasime Coatepecis 7 kirikut.
Alla tagasi ja bussiga koju. Tegime täna nii vähe ja aega võttis kõik kokku 5 tundi. Koju jõudsime kole väsinutena. Tim jäi peatselt magamagi. Kuum.

Semana Santa

Mehhiklastel, nagu teistelgi usklikel algas püha nädal, nädal enne lihavõtteid. Reedel linnas ringi käies oli tunda inimeste lõbusat meeleolu ja linn oli autodest täiesti umbes, me Timiga laveerisime nende vahelt koju. Üks auto tahtis meid ja 2 prouat ka alla ajada, kuid prouad hakkasid autot taguma ja karjuma autojuhi peale, niiet seekord jäime ellu tänu temperamentsetele kohalikele. Isegi telekakanalid manitsesid inimesi ettevaatlikusele liikluses.
Linnas müüdi kõikjal lilli ja mingeid palmilehtedest punutud pärgade moodi asju. Sellest rahvaste liikumisest ajendatuna ostsime eile igaks juhuks bussipiletid ette ära. Tambet kolmapäevaks Mexicosse, kuhu ta viib meie üleliigsed asjad MAW juurde hoiule ning kus kohtub neljapäeval rahvaga ja kõik koos tulevad Pueblasse, kuhu mina ostsin piletid neljapäeval kell 11 väljuvale bussile. Kõik peaksime saabuma Krista poolt juba broneeritud hotelli umbes ühel ajal.
Laupäeval ei teinudki midagi mõistlikku peale bussipiletite ostu. Käisime veel turul sombreerosid Tambetile valimas, kuid talle ükski ei sobinud, peale minu oma. Sellist ta aga ei taha, tahab samasugust nagu kohalikel. Ning käisime ka kohvikus imehead kohvijooki rüüpamas. Kogu laupäev. Nii laisad olemegi. Tegelikult on meil juba mitu päeva väga kuum olnud - 29, päike lagipähe ja tuulevaikne. Õhk üldse ei liigu. Maru raske on end motiveerida kuskile minekuks. Ixhuacan de Los Reyese nimelisse külakesse me ei jõudnudki kuuma ilma ja laiskuse tõttu. 2 tundi bussisõitu oleks meeletu piin.
Püha nädal on jõudnud ka meie vaiksesse tänavasse. Öösel laulsid inimesed pargis kirikulaule ja politsei sireen sekundeeris sellele monotoonsele laulmisele päris tihti. 2 ajal otsustas mingi kamp kirikulauljatest meie akaende alla lõõritama tulla ja see purjus inimeste laul ei olnud enam nii monotoonne, mille järgi magada saaks. Sellisel viisil siis saime osa pühast nädalast. Põnevamaid seiku lihavõtetega seoses on veel tulemas, sest paljudel mehhiklastel algas 2 nädalane puhkus ja meie ringirändamine satub nüüd samale ajale.

Asjad on nüüd nii kaugel, et me elame Xalapas veel vaid nädal aega. Lepingu järgi oleksime pidanud kas täna välja kolima või siis 7 päeva eest 1 kuu üüri, 5200 peesot maksma. Tambet käis üleeile señoraga vestlemas ja lubati mingi hind välja mõelda. Täna siis maksime 1700 ja mõni peeso peale. Vedas, sest hotelli poleks viitsinud kolida. Seal poleks mõeldav Tambeti töö tegemine, seda aga teeb ta nüüd eriti ohtralt, et enne puhkust saaks ikka kõik valmis. Ei tea kuidas see küll kõigil nii välja kukub, et viimase tööminutini on hirmus palju tegemist, sa muudkui rabeled ja rabeled ja töö ei saa kuidagi otsa... et kas keegi saab ka rahulikult puhkama minna? See 70 aastane señora Estela on meid nii soojalt vastu võtnud, kohe alguses meilt kõigilt musi põsele nõudnud ja Xicosse sõidutanud, sealt Timile juua ja süüa ostnud, vaatamata minu keelamisele ning nüüd korteris lubanud olla väiksema raha eest, me kohe ei tea, kuidas teda tänada. Selliseks puhuks oleks pidanud Vana Tallinn kaasas olema, kuid seekord me seda kaasa ei võtnud.

Meil on siinkandis kõik bussiga juurdepääsetavad ja señora Estela tütre poolt meile kirja pandud kohad, mida võiks külastada, läbi käidud. Vaatamata on jäänud siit kahe tunni bussisõidu kaugusel asuv Ixhuacan de Los Reyese külake, kuid nagu alguses Naolinco linnagagi, et õnnestu meil see sinna minek kuidagi. Ei tea, kas viitsib eeloleval nädalavahetusel minna. Vaatame. Oleme tegelikult parajalt laisaks muutunud. Ootame hirmsasti sõprade siiatulekut, et saaks juba Mehhikot ka veidi rohkem, kui paarisaja kilomeetri raadiuses näha ning veidi mugavamalt, kui seda bussisõidud on.

Nädalavahetusel ei teinudki midagi koleda ilma tõttu. Käisin Timiga pühapäeval interaktiivses muuseumis ära. Vot see oli muuseum. Iga õpetaja unistus, mulle kohe väga meeldis. Timile ka muidugi. Tambetiga olid nad seal üle-eelmisel nädalal 3 tundi, mina olin Timiga 4 tundi. Selg hakkas valutama ja näljased kõhud nõudsid süüa, muidu võiks sellises muuseumis lõpmatuseni olla. Pildid koos kommentaaridega panin mõned päevad tagasi juba albumisse.

Täna õhtul panin Timi magama ja naabrid seina taga kriuksutasid kapiust ja krõbistasid pistikupesa kallal, nagu nad seda igal hommikul ja õhtul teevad. Tim küsis mult, mis see on, millele vastasin, et naabrid toimetavad. Tim tahtis kohe issi juurde minna, et talle öelda, et need on naabrid, issi oli öelnud, et need on kollid.

Hea ja halb

Täna läks meil ilm koledaks. Läksime Timiga kell 10 parki, päike säras, polnud ühtegi pilve, oli väga soe, vast 26 kraadi. Kahe tunniga muutus ilm koledaks, kogu taevas oli pilves ja õhk jahenes 15 kraadini. Jooksime Timiga pargist koju, et sooja saada. Rahvas oli vist ilma muutusest teadlik, sest kõigil oli kampsun või sulejope seljas.
Nüüd on 13 kraadi ja sajab. Homseks lubas sama ilma. Tahtsime selle eest rannikule plehku panna, sest seal on alati soe, kuid ilmateade lubab ka sinna koledat ilma. Siis mõtlesime, et sõidame kõrgemale mägedesse, Pueblasse, kuid sinnagi lubab vaid 13 kraadi. Mingi külmafront. Oleme lõksus, mitte midagi ei anna teha sellise ilmaga. Kui oleks lihtsalt külm, siis oleks ideaalne matkamise ilm, kuid lubab ka vihma... Äkki hommikuks ilmateade muutub.

Päeval jäime oma lõunasöögiga eriti rahule. Viimasel ajal käime kohas nimega Huasteco, seal sai Tim kohe meie Xalapasse tuleku alguses tasuta friikartuleid ja juua.
Tambet võttis kala (reeded on siin kalapäevad) ja mina kana, Tambet sai oma 35 peeso eest: kõrvitsa-juustusupi, taldrikutäis tervet kala (nägi välja nagu meie suitsulest minivariandis 20cm pikk, 10 cm lai) oli ilus ja maitsev ka veel, lisandiks riis ja salat ning lõpetuseks kohvitarretis.
Meil Timiga sama, vaid kala asemel oli praetud kanafilee, lisandiks kooresed spagetid, just nii nagu ma ise teen, et oleks rammus.
Meeldiv lõuna tekitas tahtmatult hea tunde ja manas naeratuse näole, teistel tänaval kõndivatel inimestel selliseid õnnelikke nägusid koleda ilma tõttu polnud.

Indrekule, Jaanusele, Mutsule ja Kristale ning ehk ka Marekile.

Tahtsin pari asja soovitada.
1) 1 nädal enne Mehhikosse tulekut võiks võtta gefiluse kapsleid.
GEFILUS sisaldab piimahappebakterit Lactobacillus GG-d, mis:
- suurendab mao ja soolestiku loomulikku vastupanuvõimet;
- suurendab kahjulike mikroobide eest kaitsvate antikehade teket;
- suurendab kasulike piimhappe- ja bifidobakterite hulka;
- tasakaalustab mao talitlust.
Seda kõike läheb Mehhikos olles toitumusharjumuste muutumise tõttu kõvasti tarvis.
Mina Gefilust ühestki (3 käisin) Tartu apteegist detsembris ei saanud, ostsin Lacto7, sama teeb välja. Neid tuli 3 tk päevas võtta, apteekri pakutud 20tbl karbist jääb väheks.
Tim sai poole kallima, vaid lapse soolestikule omase bakteriga preparaadi.
Sõime neid siin kohal olles ka mõned päevad ja 2 kuu jooksul pole kõhuga probleeme olnud. Kõht on korrast ära 80% turistidest.
2) Lennukisse võtke kaasa kõhupuhituse vastu midagi. Meil olid Espumisani tbl, 12 tunni jooksul kulus kahepeale 12 tbl, ilma oleks ikka päris raske olnud.

Õnnelik

Kõik vist teavad, et meie laps pole kunagi maganud. Ma olen ikka kogu maailmale seda kuulutanud, Maarjamõisas EEG uuringulgi käinud. Mitte midagi ei aitanud tal uinuda. Nüüd aga, ma kohe sosistan kirjutades, ei taha ära sõnuda, magab õhtul kella 9st hommikul 8ni. Tim! ja magab! Ma ei tea, kas see on nüüd vaid Mehhikos olemise aja nii või jätkab ta ka kodus magamist. Loodan ikka viimast.
Mul on nii palju vaba aega, millest ma juba 3 aastat unistanud olen. Mida kõike saaks sellega teha. Tahaks kohutavalt maalida, täna ostsin isegi mõned õlivärvituubid, sest need on siin 3 korda odavamad, kui Eestis, kuid pintsleid ja lõuendeid/pabereid ei raatsi osta, kuidas ma selle kõik koju tooksin. Mõttes aga muudkui pintseldan.
Nii lahe on, kui laps saab lõpuks ometi puhata. Ja meie ka.

Niisama

Vaesed inimesed siin- koristajad meie majas, teenindaja paari lauaga söögikohas... jäävad kuidagi silma.
Meie koristajat, rõõmsameelset tädikest Alisiat pole siin majas tööl juba kuu aega. Sai kinga selle eest, et lõhkus ära pesumasinad. Veebruaris oli siin tööl noor tüdruk, kes mulle tegelikult ei meeldinud, sest tere tuli tema suust vaevaliselt välja. Ma ükskord pahandasin, kui ta 2 pesukorrast 3 tegi, ehk siis kasseeris meilt 40 peesot rohkem. Võibolla selle pärast oli ta minu peale kuri. Ka tema sai kinga, sest ei saanud majaelanike pesu pesemisega hakkama jättes helesinised pesuloputusvahendi plekid riietele. Minagi olen tema järel paari särki üle pesnud. Majas elavad aga rikkamat sorti inimesed, kes kohe ka pahandama omanikuprouaga lähevad, mitte nagu mina. Nüüd on siis uus, näis, kas saame näha selle vallandamist. Kole kahju neist kohe.
Meie maja kõrval asuvas söögikohas töötas üks tore noormees, kes küll vabandas häirivalt ette ja taha, kuid minu arust tegi oma tööd ülimalt hästi. Ta jooksis enne lõunaaega mööda linna ringi jagades päevapraadide nimetusi paberil ja kutsudes inimesi meie tupiktänavasse sööma. Meile sobis see variant eriti hästi, vaatasime enne sööma minemist netist järgi, mida ka pakutakse. Teda ka ükspäev enam tööl polnud. Kahju.
See, kuidas need söögikohad siin ümbruskonnas majanduslikult hakkama saavad, on paras müstika. Nendes kohtades on 5-10 lauda. Inimesi näeb seal vaid poole kolme ja nelja vahel lõunat söömas, siis ka korraga vaid 4 inimest ning personalist on kokk või paar, nõudepesija, paar omanikku, ettekandja või koguni kaks. Seda kõike komplektlõuna hindadega 25-35 peesot! Hea, kui päeva jooksul 10-15 inimest söömas käib. Mitte ei saa aru, kuidas see toimida saab, kui päeva käive on nt 400 peesot, millist kasumit nad küll saada võiksid?

Tambetil on pulsimõõtja patarei vist tühjaks saanud. Käis eile jooksmas ja see ei töötanud. Tagasi tuli mees umbes sellise näoga nagu mina kuuma ilmaga küngast vallutades- tulipunane ja kohe-kohe kokku kukkuv, arvasin, et hakkab oksendamagi. Kuuma oli vast 29 kraadi ja äikeseelselt lämbe. Ilma pulsimõõtjata ei oskagi enam mõistlikult joosta. Lugesime siis netist pulsimõõtja patarei eluea kohta ning tuli välja, et kui seda mitte pesta, siis ongi see suht lühike. Pesta soovitati aga peale iga kasutuskorda ja Tambet polnud mitte kunagi seda pesnud.

Lõpuks ometi saime chipi-chipit tunda. Ühelt taksojuhilt küsisin järgi, et kas see nüüd ongi siis chipi-chipi. Kogu linn oli udus ja mõne hetkega olid minu prilliklaasid märjad, lahe ilm oli. Käisime Timiga päeval toidupoes ja sealt võtsime jäätise taksosse kaasa. Taksojuht imestas, et kas sellise külmaga ikka maksab jäätist süüa. Me siis selgitasime, et me oleme Põhjast ja meil on soe. Samuti märkis taksojuht (seda nad ütlevad meile tihti) et laps on väga õnnelik, küsides, miks ta selline on? Mida ma sellisele küsimusele ikka öelda oskan. Ütlesin, et talle meeldivad taksod, mille peale hakkas taksojuht ka õitsema.

Nädalavahetus Xalapa muuseumides

Oleme veidi väsinud ringi uitamistest ja võtsime ette veidi rahulikuma nädalavahetuse külastades kahte muuseumi Xalapas- interaktiivset muuseumi ja antropoloogiamuuseumi.
Esimeses käisid Tambet Timiga kahekesi laupäeval, mina kolasin mööda linna ringi otsisides meile uut kohvrit. Seega, Interaktiivse muuseumi kohta ei oska ma midagi tarka öelda, seda vaid, et tõenäoliselt tuleb mul sinna Timiga veelkord minna. Tambet oli Timiga seal 3 tundi ja laps ei tahtnud muuseumist ära minna, nii põnev oli olnud. Seal sai kõike käega katsuda alates arvutitest lõpetades tuletõrjeautosõiduga.
Täna käisime antropoloogiamuuseumis (sissepääs 45 peesot). Muuseum on orienteeritud vaid Veracruzi osariigist leitud arheoloogilistele leidudele.
Me olime selle muuseumi kohta nii palju lugenud ja end üles kütnud, et loetu põhjal lootsime näha enamat. Tegelikult oleme ikka käiguga rahul. Mitme, üle 10ne, suure saalitäie materjali vaatamine, kus pidavat olema 29 tuhat eksemplari minu peas täielikku selgust kohalike ajaloost ei toonud. Samas, kuna muuseumi eksponaadid on alati kronoloogilises järjekorras ja muuseumi külastusest jääb olulistemate asjade järjekord meelde (nagu einevate maailmalinnade plaanid), on mul nüüd lihtsam ajajärkudes orienteeruda. Nt 3000 aasta vanused Olmeci pead, mida on 15 leitud, neist 7 on muuseumis ja kõige kõrgem neist 2,7m; El Tajin; Zempoala; huaxtecid. Pilte väga ei teinud, pole ju mõtet 29 tuhandet asja pildistada, pildistasin vaid mulle meeldivaid esemeid.

Meie kohvri otsingud on aga kestnud juba mõned päevad. Hallikasmustaga me siia tulime ja olulislt suurema ostsime nüüd 1000 peeso eest lisaks. Vajadus suurema kohvri järele on juba ammu olemas ning tahtsime osta suurt/väga head, lõpuks ostsime suure/mitte väga hea, sest parimate hinnad on mõttetult kallid. Ühe väga hea me siiski leidsime, kui aga maksmiseks läks, siis öeldi, et kui kliendikaarti pole, kaupa osta ei saa. Kliendikaart maksaks aga 400 peesot. Pettunult pidime poest lahkuma, lohutades end mõttega, et see on ju kõigest kohver, mida me põeme, vahet pole milline see on, kui paar korda aastas seda kasutada.

Pizza

Eile käisin Timiga poes, et endale pizzat osta. Teadsin, et see on kallis, aga pizzaisu oli suur ning ma olin nõus 100 peesot välja käima. 100 maksis aga 2 komponendiga pizza. Mina olin tellinud pizza extravaganzza, kus vähemalt 10 asja sees (lihapallid, sink, pepperoni vorst, sibul, oliivid jpm) arvates, et kõik on ühe hinnaga. Hinnaks küsiti hoopis 220 peesot 1 pizza eest! Mul tuli klomp suhu, maksin ära, pizza söömist ei saanud selle krõbeda hinna pärast nautida, kuigi see oli päris maitsev. Loodan vaid, et enam mul pizzaisu ei tule! Veelkord vana tõde - pizza pole eluks hädavajalik.

Xalapa

või Jalapa (mõlemat loe: hallapa) on Veracruzi osariigi pealinn u 400 000 elanikuga. Linna keskmine kõrgus merepinnast on 1427 meetrit.
Xalapa tähendab Nahuatli keeles "xalli" (liiv) ja "apan" (vesine koht), mis umbes tähendab "allikas liivas." Humbolt nimetas seda linna lillede linnaks ning rahavasuus levis jutt, et Xalapa oli sünnikoduks Florecitale- maailma kauneimale naisele. Naised on siin minu meelest tõesti ilusad.
Xalapa sai Asteekide impeeriumi osaks 1460, enne seda elasid siin, "Macuiltepetl"il - 'viie tipuga' mäe otsas, totonacid. Meie külastasime Macuiltepetlil käies vaid 2 tippu: ühe tipus oli päikesekell ja teise tipus vaateplatvorm linna vaatamiseks (vaata piltidelt Xalapa parkide alt). Cortes läbis seda linna 1519, kuid pidama ei jäänud. Tänapäevalinn on aastast 1772, kui alustati katedraali ehitusega.
Linn on linnalik ses mõttes, et noored ja ka vanad daamid on moekalt riides. Väikesed lapsedki on riides nagu läheks kirikusse. Noori on palju, sest siin on 3 ülikooli. Siin asub ka Mehhiko kuulsuselt teine (Mexico city järel) antropoloogiamuuseum, sinna läheme kindlasti kunagi. Seda aga, et see meie pealinna mõõtu linn on, ei adu, võib-olla kõrghoonete puudumise tõttu, tundub pisike ja turvaline olevat. Politseinikke ja turvamehi on paksult kogu linn täis. Kesklinnas nt reguleerib liikulust ristmikel lisaks valgusfooridele 2 korrakaitsjat. Ehk siit ka see turvatunne. Kesklinna aga meie mõistes siin polegi, park ehk sobiks selleks küll, aga muidu vuravad igal pool autod.
Selle linna valisime elamiseks nii nii paljude seast Mehhikos selle kliima tõttu, siin on selline meie suvi, keskmiselt 24 kraadi, vahel kuumem ja öösel on jahedam, kuni 15 kraadi, vahel sajab vihma. Muideks, chipi-chipit ikka eikusagil, ainult padukad on seni olnud. Kuigi võib-olla ükskord siiski, olime nagu paksu pilve sees ja saimegi märjaks (veidi niiskeks). Teiseks meie siia elama asumise põhjuseks on kahe Tambeti töökaaslase siinolek. Koha saime õigesti valitud, seda eriti peale Mehhiko lahe alade külastusi, kus on meie jaoks ikka liialt kuum.

Villa Rica

Laupäeva õhtul saabusime Villa Rica kalurikülakesse. 1 km pikkune jalutuskäik sinna kulges mööda idüllilist mägiteed, kus linnud edastasid oma kauni hääega uutest tulijatest, rohutirtsud tuletasid veidi kodust suve meelde, lehmad mälusid segamatult heina karjamaal ja eesel oli millegipärast häiritud, kisas meeletult, nagu oleks tal valus.
Külakesse saabudes ootas meid ees teehargnmine, lähed paremale- saad cabaña rendile, vasakule minnes aga restorani, läksime paremale. Cabañad siin on aga lihtsalt majad palmilehtedest katusega, mida üldiselt kasutatakse restorani pidamiseks. Mereranda mööda läksime siiski vasakule, otsides kohta, kus saaks ööd veeta. Rannas olid mõned seltskonnad oma telgid püsti pannud ja me oleksime tahtnud sama teha. Poleks Timi kaasas, magakski otse mererannas, liiva peal ja poleks ka häda midagi. Lõpuks küsisime ühest söögikohast, et kas neil külas magada ka kusagil saab ja toodigi välja mingi tädi, kes viis meid ühte majja ja pakkus tuba 250ga, kindlasti ta nööris meid, kuid me tahtsime ruttu kotid seljast visata ja vette sukelduda. Maja oli tegelikult mererannas ja väga mõnusas kohas.
Väljas oli juba pime, kui me ujuma läksime, nii mõnus vesi oli, tuul oli vaibunud, lained polnud enam nii meeletult suured kui päevasel ajal ja üldse kogu see külake jättis nii positiivse mulje. Seletamatult mõnus on Vabariigi aastapäeva tähistada kaunis mererannas merekohinat kuulates ja hiljem Tambetiga enne magamaminekut söögikohas, kus vaid 2 lauda, õlut kanataskute kõrvale juua ning lõpuks maksta 44 pesone arve 6 kanatasku ja 2 õlle eest!
Hommik enam nii positiivet muljet ei jätnud, inimestest ei saanud me aru, sest nad pudistasid sõnu suust välja ja söökide nimetused on siin Xalapa ümbrusest erinevad, süüa ka ei saanud seda, mida tahtnuksime.
Hommikul 9st kella 13.30ni olime rannas, kalameeste varustuse varju all. Hea oli vahepael kodus WC-s käia, muidu otsi seda taga, siin aga tuba otse rannas (tegelikult u 70m). Tuul leevndas seda koledat kuumust, mis meile sel päeval osaks sai. Ilm oli nii kuum, et 2 sammuga olid higine ja janune. Hirmuga mõtlesime, kuidas me küll täna mäkke ronime, tahtsime minna vaatama Quiahuiztlani varemeid 2 püramiidi ja 70 mingitsorti templiga. 3 km teekond 300m tõusuga lõõmava päikese käes on mulle, kuumarabandusi saavale inimesle, paras pähkel. Nägime paari pilve, suur veepudel kaasa ja minek. 1 km lõigu maanteeni saime läbitud abivalmis politseinikuga, kes sõitis oma põrnikaga linna tööle. Istusin tagaistmel politseirelv kanni all. Edasi kõndisime aeglaselt mäkke, mina muutusin kohe näost punseks, nii kuum oli. Laps on aga meil rauast, temal ükskõik, kus parasjagu keksida. Mina vaevalt vantsisin, Tim jooksis ja Tambet sammus rahulikult säästes jõudu juhuks, kui peaks Timi kukile võtma. 30 minuti pärast korjasid meid peale 2 naisterahvast ja jumal tänatud, muidu mina poleks vist mäkke jõudnudki, vähemalt elusalt mitte.
Üleval imetlesime vaateid alla merele, kust olime tulnud. Vaade oli paljuski sarnane Krimmi Ai Petri mäelt avanevale vaatele, aga see oli ka kohutavalt ilus. Varemeid vaatasime ja puhkasime 1,5 tundi. Alla jõudsime sammuda umbes 7 minutit kuni meile küüti pakuti autosse, kus oli 1 koht vaba! Üks onu tuli välja, et meie saaksime koos sõita, ta peatas teise auto ja sai ka ikka autoga alla. Meid taheti kohe Cardeli viia, kuid me polnud nõus tüli tegema, jäime maantee äärde bussi ootama. Seda aga ei tulnud ega tulnud, peatus hoopis üks takso, kus 3 inimest juba peal, mis tahtis meid 50ga (bussiga sama hind) kohale viia. Istusimegi kolmekesi esiistmele. Sellist surmasõitu rohkem küll kunagi ei tahaks teha. Hirmus oli kihutada 120ga kolmekesi (koos juhiga neljakesi) ees ja turvarihma kasutamata! Eriti veel kui oleme harjunud alati turvavööd peale tõmbama. Inimelu ei maksa Mehhikos midagi, siin sõidavad kõik nii. Eriti popp on Jeebu kastis plastmasstoolidel sõita.
Cardelist edasi Xalapasse, koju. Kell 9 magasime kolmekesi sündmusterohkest nädalavahtusest meeldivalt väsinutena juba sügavat und. Kahjuks läks uni 3 ajal ära, kükitasin arvuti taga 5ni, kuni Tim mulle kööki järele tuli ja magama viis.

Zempoala

Laupäeva hommikul võtsime bussi Cardel'i, et sealt edasi kohaliku bussisga umbes 10 km kaugusel asuvasse Zempoalasse sõita.
Xalapas istusime Veracruzi suunduva bussi peale, kui aga kõik kohad täis olid, tulid ühed meie kohta nõudma. Tuli välja, et istume vale bussi peal. Loomulikult polnud see meie, vaid piletikontrolöri süü. Juhatati meid siis teise bussi, vabandati ka veel ilusti. Ja jälle, nii kui istuma saime, hakkas buss sõitma.
Zempoala esmamainimine 1200, linnal oli kaitsemüür, maa-alune vesi ja kanalisatsioon ning kui Cortes siia 1519 tuli, elas siin 30 000 inimest. Hispaanlaste toodud haigused kahandasid elanike arvu 17ks sajandiks kaheksale perekonnale. Tänapäevalinn tundus selline, nagu filmidest nähtud: must, räpane ja aeg oleks justkui 80ndatesse aastatesse seisma jäänud.
Zempoala bussipeatus Cardelis jäi mulle juba eelmisel korral Chachalacase peatust otsides silma, niiet seekord läks vähemalt see ladusalt. Bussijuhilt küsisin, kus püramiidid on ja ta tegi meile peatuse nende juurde viiva tee otsa peal. Sissepääsu jures lunastasime 35 peesose pileti ja vaatasime püramiide suhteliselt ainsate turistidena. Lootsime näha voladorese etteastet, kõrge toki otsas rippuvat 4 meest, (vt nt muuseumi piltidelt) kuid kassast selgus, et need täna ei esine. Vaatasime muuseumis ringi, siis istusime palmisalus ja Tambet luges ette Lonely Planetist lõigu Zempoala püramiidide kohta ning selle järgi positsioneerisime püramiidid ja seejarel oli lahedam nende vahel käia, teades mis on mis. Püramiidid olid lahedad! Ilm ka meile sobivalt pilves. Mina ja Tambet oleme ju kuuma- ja päikesekartlikud ning siin, rannikul on alati 30 kraadi kuuma. Kui päikest pole on mõnusam ringi kolada.
Zempoalas tahtsime veits süüa, kuid see linnake oli nii trööstitu, et võtsime takso Chachalacasesse, et seal mõtteid mõlgutada ja et Tim saaks mere ääres veidi puhata ja mängida. Kohale jõudes läksime kohe mere äärde sööma, kuid söök oli nii kehva, eriti Tambeti oma, kus ta pidi kätega riisi ja maitsetu kastme sest koorimata krevette välja urgitsema ning lisaks sellele kulus meil söögile 200 peesot, kehva söögi eest on seda palju. Tambetil kõht tühi, tuju rikutud, tahtis koheselt sealt lahkuda, seda me ka tegime. Suundusime tagasi Cardel`i, et sealt 37 km põhjapool asuvasse Villa Ricasse soita.
Villa Rica suunas sõitvale bussile saime 17 ajal. Bussijuhil palusin meile öelda, kui kohal oleme, sest peatus on külakesest 1 km eemal ja kui ei tea täpset asukohta, polegi võimalik õigel ajal bussist väljuda. Vahetult enne pimedaks minemist jõudsime randa.

Rahulolu

Just siis, kui ma jõudsin kurta, et ma ei saa kohalikest pilti tehtud, tuli täna Timiga tutvuma üks kamp lõbusaid tüdrukuid, kes mängisid pargis ühe poisi nokamütsiga "korvpalli" (see oli Timi arusaamine asjast). Sinise särgiga tüdruk lubas Timi 20 aastat oodata, et siis tema pruudiks hakata. Kõik nad õppisid ütlema Head aega! Tüdrukute kooris kõlas see päris armsalt, kuigi selle hääldamine oli neile raske.


Saime täna raamatud amazonist. Täpselt lubatud nädalal, 19-25 veebruar. Hakkame nüüd hoolega lugema.


Ning saime ka Asus Eee Pc, millega nüüd Tambet mängib ja on päris rahul endaga. Endaga rahul olemiseks on tal ka põhjust. Selle läpaka tellis ta norraka aadressile, kartes, et äkki ise ei saa hispaania keelega hakkama. Just täna aga, kui läpakas pidi kohale toimetatama, sõitis norrakas Euroopasse, st sel hetkel, kui läpakas neile kohale toimetada taheti, olid nad naisega teel lennujaama ja ei saanudki me seda. Tambet helistas siis DHLi, öeldes, et on Hans Peter ja et teda polnud ennist kodus, kas ta saaks ise kontorisse järele tulla. Naisterahvas ütles, et tule aga. Tambet küsis umbes 8 taksojuhilt, kas nad tema poolt paberile kirja pandud aadressi teavad, keegi ei teadnud ja Tambet tuli nukralt koju tagasi. Netist ka ei leidnud seda aadressi, vaid DHLi enda kodulehel oli see, mitte ühtegi samanimelist tänavat linnas ei leidnud! Ometigi oli Tambet tädi käest küsinud, kas see on õige aadress ja kas taksojuhid oskaksid sinna sõita! Tambet ei loobunud, ta nii väga tahtis seda mänguasja endale kohe saada. Ta otsis ja leidis mingi kohaliku DHLi mobiilinumbri, ning sealt ütles onu kohe, et oota, ütle tellimisnumber, ma vaatan, kus pakk on. Umbes 5 minutilise ootamise järel ütles, et DHLi kaubik asub linnas teatud aadressil, kui sa sinna jõuad 15 minuti jooksul, sest tööpäev oli läbi saamas, saad asja kätte. Ning Tambet saigi, makstes kahjuks juurde 700 peesot tollis hoiustamise tasu. Vedas, et aadressi ei leidnud, pakki ei olnudki kontoris, see sõitis päev otsa mööda linna ringi.
Rõõm on tõdeda, et meie hispaania keel on piisavalt hea siin hakkama saamiseks. Tegelikult on see küll kohutav, kuid me saame end selgeks tegemisel hakkama.

Mehhiklastest

Mind tabas mingi laiskuse tõbi, ei saanud paar päeva pisikese palavikuga voodist välja. Kui minu tavaline kehatemperatuur on 36.0 kraadi või veidi alla selle, ja tõuseb see väga harva, siis 37,6 on suhteliselt talumatu. Ei teagi mis põhjusel ma niimoodi nõrgaks jäin. Paracetamool aitab end paremini tunda. Aga see selleks.
Mehhiklastest.
Nad on ilusad. Eriti noored neiud ja pisikesed 2-3 aastased tüdrukud, latiinotarid. Nii tahaks neist pilte teha, aga ei ole seda soont juurde minna ja pildistamiseks luba küsida, salaja aga pole südant seda teha. Muidugi üle 40ne naine enam ilus pole, ta on kortsus ja tüse. Põlisrahvas on tumeda nahaga ja lühikest kasvu, neid on tänavapildis umbes pool, teine pool on mingid segaverelised, paljud isegi väga pikad.
Nad laulavad. Aega ja kohta valimata, kui parasjagu tuju tuleb. Vabalt võid sattuda kõndima tänaval noormehe kõrval, kes laulab kõva häälega kuhugi kiirustades; või hakkab bussis mõni tädi järsku laulma; või lauldakse pargis sinu kõrval nii, et sa võpatad ootamatusest. Aga laulavad ilusti, meeldiv kuulata.
Nad on tundelised. Kõik pargid on paksult musitajaid täis. Omavahel suheldes kasutatakse väga palju hellitussõnu, mi amor (mu arm) on paarikestel ohtralt kasutuses. Tülitsemas või kaklemas pole veel kedagi õnneks näinud.
Neile meeldib suhelda. Nad tulevad ja hakkavd kohe juttu ajama, küsimata kas sa neist arugi saad. Mul on siin üks vanake pargikoristaja, kes mind kaugelt üle tänava tervitab, paraku nimi ei ole talle hästi meelde jäänud, ta hõikab: hola, Tulia! Või jookseb noormes üle tee otse minu poole, tutvustab end ja küsib minu nime, ütleb, et oli väga meeldiv tutvuda, suudleb kätt ja kõnnib edasi. Või tuleb pargis juttu ajama keegi Alejandro, kes tahaks minuga diili teha, et mina rääkigu temaga inglise keeles ja tema minuga hispaania keeles, mõlemad saame kasu. See diil/mees mulle aga ei meeldinud. Ükspäev aga kohtasime Tambetiga linnas meest, kes arvas, et me oleme sakslased hakates meiega saksa keeles rääkima, meie aga eelistasime inglise keelt, poiss pani inglise keeles edasi. Ta otsis sakslasi, et Saksamaale vahetusüliõpilaseks minna, kuuldes aga, et oleme eestlased, hakkas meiega soome keeles rääkima, et sarnased keeled ju. Tal olla kunagi Soomest üks hambaarst külas olnud. Siin leidub väheseid, kes inglise keelt oskaks ja sa satud sellise polügloti peale.
Meehiko bürokraatiast.
See olevat siin jube, kui sul midagi vaja on, siis ole nõus maksma, et asjad liikuma saaks. Seda ütles Mexico sitys elavTambeti töökaaslane MAW. Vaatamata sellele, et ta nii ütles, otsustasid nad Tambetiga (õigemini Tambet väga tahtis ja ajas teisele ka isu peale) tellida endile miniläpakad Asus Eee PC -d. Ajasid oma nädal aega asju, et vältida Mehhikos kehtivat 17% maksu, see neil ka õnnestus. Läpakad said DHLiga USAst Mehhikosse 1,5 päevaga saadetud, aga need jäid tolli kinni ja kui MAW poleks sinna kümneid kordi helistanud, oleksid need sinna vist jäänudki ning 5 päevaga, mis nad seal olid, tiksus hinnale 1400peesot tollis hoiustamise tasu juurde. MAW sai täna enda oma kätte, Tambet aga enda oma veel mitte.
Selle põhjal Lonely Planeti Mehhiko raamatut me siia õigeks ajaks ei looda enam saada ja esialgsest plaanist saata kohvritäis asju postiga koju, loobume.
Ja mehhiko koertest. Unustage ära mu ammune jutt, et pole neid siin näinud. Neid on siin ikka kole palju, kasse pole. Oma häda teevad need koerad otse kõnniteele. On Tambet koerakaka sisse astunud ja mina ka. Minul ei vedanud, see kaka lirtsatas talla alt jala peale edasi, pühkisin selle salvrätiga ära ja kõndisin haisva jala ja paberiga 10 minutit enne, kui prügikastini jõudsin ja ühes WCs jalga pesta sain. Tim muidugi öökis selle haisu peale. Kõnnitee kui miiniväli.
Aga muidu on siin endiselt väga tore ja Tim ütles, et ei tahagi koju minna.

Naolinco-kingade koht

Saime siis lõpuks Naolincos käidud. Tim ka terve, paistetus peopesalt peaaegu kadunud.
Asutatud 1519.a. 18 tuhande elanikuga väikelinn asub Xalapast 32 km kaugusel. Naolinco tähendab náhuatli keeles “4 aastaaega”, mida iganes see ka ei tähendaks, või “Koht päikese all”.
Sõit bussiga sinna kestis 1tund 10 minutit (32km!). Bussi peale jõudsime me jälle napilt, nagu alati. Kohe, kui peale saime, hakkas see liikuma. Buss korjas teel veel rahvast juurde ja oli puupüsti täis, Tambet istus meist veidi eemal, tema iste oli ratta kohal ja vaeseke kügeles seal kägaras u pool tundi, kuni otsustas püsti tulla, et ühele vanatädile kohta anda ja oli peaga peaaegu laes kinni, välja ka ei näinud vaadata, sest aknad olid allpool. Meie Timiga nautisime aga imeilusaid vaateid bussiaknast: maalilised aasad lehmadega mägede taustal, pisiasulad oma värviliste kirikutega, kitsekari teel, mõned eeslid, väikesed poisid lehmade vahel jalgpalli mängimas. Kahju vaid, et pilte teha ei saanud, rahvast oli nii palju, et seal ei saanud liigutadagi. Bussiõit oli päris maru, vahel tahtsin silmad kinnigi panna, sest buss kihutas kuristiku äärel ja vastutulevad autod/bussid ei võtnud ka hoogu maha ning iga natukese aja tagant oli kurv kas mäest alla või jälle üles. Nii meeletult teistmoodi on see kõik, hinge võtab kinni.
Bussis palusime öelda meile, kui kohal oleme. Nii nad siis tegidki ja panid meid suvalises kurvis maha, näidates käega, et linn on seal. Samahästi oleksime võinud ka 30m edasi, kurvi taha sõita ja bussijaamast kesklinna saada. Ei saanudki aru, miks meid imelikus kohas maha pandi.
Linnake oli hästi nunnu, ma sattusin sellest eufooriasse ja Tambet palus mul maha rahuneda, et ma sellest vaimustunud (peata) olekust auto alla ei jääks. Peaaegu kõik selle linna poed olid kingapoed, sest siin valmistatakse kingi käsitööna. Kahjuks ei ostnud ühtegi kingapaari, sest ei viitsinud nii paljusid poode läbi käia ja nendest kolmest, mida külastasin, ei jäänud midagi väga silma. Hoopis poncho saime Tambetile. Me juba Tshiilis olles tahtsime osta, kuid toona, 6 aastat tagasi, ei raatsinud 500 krooni selle eest välja käia. Täna kauplesime pehme ja sooja poncho 470lt 400le peesole. Onu müüs meile oma ainsa pocho, öeldes, et neid niikuinii keegi ei osta. Ega me Mehhikos olles tegelikult ühtegi ponchode müügikohta polegi näinud.
Linnas ringi käia oli väga imelik, sest meid mitte ei piieldud, nagu alati, vaid vaadati suu ammuli, mõni jättis autogi seisma, et saaks meid vaadata. Ja kuna oli pühapäev-kirikupäev, siis oli ka vaatajaid jube palju. Huvitav, mitu mitte kohalikku turisti, nagu meie, seda kohta aasta jooksul külastab? Linnas käisime söömas ja ka koskesid vaatamas. Seekord läksime sinna taksoga, sest kohalikud teed juhatada ei oska ja viitasid siin ka ei olnud, katsume oma vigadest õppida. Tegelikult olid kosed u 1km kaugusel, tagasi jalutasime. Vaade koskede juurest oli imeilus. Meie sada aastat vana fotokas ei tee enam nii ilusaid pilte ja mõtleb kaua... piltidelt ei paista see vaade üldse nii ilus. Aga eks halb fotograaf süüdistabki aparaati.
Tagasi linna sõitsime veidi suurema bussiga, ka rahvast ei olnud enam nii palju. Mõnus soe ja päikseline päev ning sama soe tunne sellest päevast.

Hack Week

Sellel nädalal oli Tambetil Hack Week, see tähendab seda, et programmeerijad saavad nädala jooksul teha seda, mida hing ihaldab. Tavaliselt on sellistel nädalatel Tambetil nägu kogu päeva jooksul naerul, tihti hõõrub käsi ja itsitab naljakalt - täielik crazy person, keda lõbus vaadelda. Seekord oli ka 3 päeva selline. Kolmapäeval ja reedel käis ta aga oma töökaaslastega norraka pool tööd tegemas, ja tööhull, nagu ta meil on, kes kui 8 tundi tööd teha ei saa on kohe pahur ja närviline, ei saanud ta seal rahus olla, sest lõunapausid kujunesid 3 tunni pikkuseks ja oma tööd korralikult teha ei saanud. Aga see eest sai ta käidud kallis argentiina söögikohas 250.- peeso eest liha nosimas ning hispaania kööki nautimas ja kohvi joomas (katsu sa Eestis Tambet kohvikusse saada). Midagi hoopis teistsugust, kui meie 70 peesosed lõunad kolmele.
Meil Timiga oli päris igav kodus, sest oleme ju harjunud Tambetit kiusama, kuigi ta teeb hoolega tööd. Paar sõna juttu hea vahel sekka öelda. Nii me siis olimegi hästi palju õues, kus eile juhtus Timiga pisike õnnetus. Nimelt purskkaevu juures mängides, nõelas teda mingi pruun karvane kolmnurkne aeglaselt lendav putukas, kelle astel veidi pikem ja õhem, kui herilase oma. Selle sain ilusti peopesast välja. Pole suutnud veel netist seda putukat tuvastada.
Jooksuga tulin lapsega koju, et ruttu allergiaravimit anda, sest peopesa oli oma mõõtmetes oluliselt suurenenud ja laps kisas valust. Suurest väsimusest jäi ta mul magama, kuid õhtul ärgates ja kuni magaminekuni 12 ajal oli lõbus laps. 1 ajal tõusis tal aga kõrge palavik. Mehike võitles selle putuka mürgiga unes vapralt, palavikualandajat ei andnudki. Hommikuks oli meil jälle lõbus sell, kuid ikka veel nõrgalt palavikuline ja väsinud ilmega.
Meil oli plaanis Naolinco nimelisse linna sõita, mina olen sinna kibelenud nüüd juba 3 nädalat ja kuidagi ei õnnestu. Ehk homme läheme, vaatame, kuidas Tim ennast tunneb.

PS. Muts olla ette heitnud, et õlle hinda pole maininud. Häbi tõesti mul olgu, sest see märjuke ju mulle maitseb. Kõrtsus saame 0,3se 15 peesoga, poes on 6-pack 0,3 seid klaaspudelis 44.-. Et siis poes umbes nagu meil. Plekkpurgis on veits odavam.

Maavärin

Täna varahommikul äratas meid Tambetiga sügavast unest meie voodite võdisemine vastu seina. Vaatasime mõistmatult teineteisele otsa ja kuna see võdisemine oli nii nõrk, siis me ei reageerinud ka sellele mitte kuidagi, panime pead patjadele tagasi ja jäime hetkega uuesti magama. Ma vaid korraks mõtlesin, et lükkaks voodi seina juurest kaugemale, siis ei võdise, kuid see uni oli nii meeletult magus, et mõte jäi pooleli, uni viis mu unedemaale tagasi. Taantjärele mõeldes, oli see ju meie esimene kogemus maa õhkõrna värisemisega, meie aga olime nii unised, et ei jõudnud sellele mõeldagi. Selge peaga oleksin mina vist kartma hakkanud.

Chachalacas

Laupäeva hommikul suundusime randa, et lihtsalt puhata mitte midagi tehes. Eelnevalt olime Google Earthiga välja valinud meile lähima ranna, siis ohtralt googeldanud seda kohta. Tundus, et meile see Chachalacase linnake 3 kilomeetrise liivarannaga sobib.
Esialgu bussiga (46 peesot) Jose Cardeli nimelisse linna 1 tunnisõidu kaugusel meist. Kui Cardelis bussist väljusime, saime tunda 30+kraadist lämbet õhku. Meie Xalapa on selle poolest mõnus koht elamiseks, sest siin pole sellist tapvat kuumust peaaegu kunagi.
Cardelist tahtsime edasi minna kohaliku bussiga, kuid nagu Xalapaski lähevad bussid väikestesse asulatesse linna suvalistest kohtadest, ühist maabussijaama siin pole. Kohalikud, kelle käest teed bussipeatusse küsisin, ei oskanud lühidalt rääkida, seetõttu läks mul pool jutust meelest ja ma pidin uuesti ja uuesti küsima. Loomulikult pole see nende viga, et nad nii palju üleliigseid sõnu kasutavad, vaid ikka mina olen saamatu, kui ei suuda meelde jätta mitu korda tuli keerata otse või vasakule või paremale, või hoopis teist teed pidi veel. Bussipeatuse me lõpuks 15 minutilise otsimise järel leidsime. Bussi aga oodates, tüdines üks tädike seda ootamast ja sebis takso, kutsus meid ka peale ja ühe vanakese veel hinnga 10 peesot per nägu 10 km kaugusel asuvasse Chachalacase randa (buss maksab 9 peesot). Kui meid oli juba 5 inimest taksos sõitmas, hõikas tädike bussipeatustes olijatele: a la playa? Me Tambetiga arutasime, et kuues inimene pannakse vist pakiruumi, kuid ei, nad saidki ühe soovija veel ja see istus ette. Nii me siis sõitsimegi randa 3 inimest ees ja 4 taga (neljas oli muidugi Tim, aga tema ka juba lauitab).
Teel randa nägime inimesi, kes olid mingi nööri teele ette tõmmanud ja raha nõudsid, kuid takso lasti niisama minema. Oleksime me nt rendiautoga olnud, pidanuks kindlasti ka maksma. Mehhikos on pisikestes asulates iga 50 m järel lamav politseinik, kaugele ei jõuaks pageda.
Takso tõi meid rannale lähedale, seal sõime kohe kõhu enne randa minekut täis. Süües üllatusime meeldivalt, kui kõrvallauast kohalikud tellisid meiega täpselt samad söögid, mehel Tambetiga sama ja minul naisterahvaga sama valik. Minu söök oli meeletult maitsev, ütlesin seda ka restorani omanikule. Me juba enam-vähem teame, mida me tellime ja nii on ikka hulga parem, kui huupi tellides. Just paar päeva tagasi tulime koju tühjade kõhtudega, sest mõlemad olime tellinud omast arust liharooga, kuid nimetuses oli 1 täht teine ja saime hoopis leemes hulpiva krabi, mida küll lutsutasime kaua, aga kõhtu ei saanud midagi.
Rannas olime me muidugi ainsad valged inimesed, ülejäänud olid kõik kohalikud, kelle rannakommetest ma väga hästi aru ei saa. Peaaegu eranditult kõik inimesed ujuvad koos riietega, isegi mehed ei võta särke seljast. Minul jäigi ujumas käimata, sest ma ei julgenud riivata nende tundeid, minnes poolpaljalt vette. Tegelikult oli tuul väga vali ja ma ei viitsinud lainetega kaklema minna. Muideks tuul on vaid rannas, 20 m eemal seda enam pole. Randa tullakse kogu perega ja suure söögikastiga, samas tuleb rannas koha eest sööki-jooki tellida. Loomulikult istuvad nad rannas olles laua taga tooli peal ja autod sõidavad rannas ringi.
Meie lapsukest ma rannas praktiliselt ei näinud, süüa ta ei tahtnud, pissile ka mitte, muudkui mängis liivaga terve päeva, õhtupoole avastas ka veemõnud ja jooksis lainetes ringi. Tõeline puhkus kõigile.
Õhtul enne pimedat hakkasime hotelli otsima, väga palju ei viitsinud otsida, võtsime ühe 200 peesose väsinud ilmega hotelli, kus peale meie peatus 1 paarike, oli vaikne ja mõnus.
Peale õhtusööki rannas läksime magama, et hommikul jälle randa minna. Õhtusöök tegi Tambeti kõhus natuke pahandust, aga nii vähe, et isegi söetablette ei läinud vaja.
Hommikust läksime randa sööma. Küll on ikka mõnus istuda rannas ja juua hommikukohvi ja veel meile sobivalt mõnusa pilves, kuid väga sooja, 27 kraadise, ilmaga. Täna oli tuul veelgi kurjem, saime sellest isu täis 2 ajal päeval ja läksime sööma samasse kohta kus eile saabudes. Onuke küsis kohe, kas mina tahan sama sööki ja tõi mulle seda umbes poole rohkem kui eile (vot kuidas inimesed hindavad seda, kui neid kiita). Söögikohas sõbrunes Tim ühe onuga, Jose Juaniga. Me Tambetiga juba ammu märkasime, et Timil on Oliveriga palju ühiseid jooni, see inimestega kontakti loomine, suhtlema hakkamine on ka üks neist. Ühesõnaga, üks asi viis teiseni ja kui ma WCst tagasi tulin, istus Tambet onudega lauas ja jõi õlut. Kui me sinna randa veel peaksime tahtma minna, siis saame kasutada onu tühjana seisvat maja seal. Onu ise elab ka Xalapas, aga restorani omanik, kus sõime, hoiab vist sel majal silma peal. Ega me selle onu majja ikka ei lähe, randa aga küll veel.

Prügi

See siin on meie maja, aga mitte sellest ei teinud ma pilti, vaid prügist selle ees.
Prügi viskavad päris paljud inimesed maha, ka parkides jäetakse pinkide juurde oma rämps maha. Kuid tegelik olkord linnas on päris puhas, sest koristajaid on palju. Mis aga meid siin hämmastab, on see, kuidas olmeprügi viiakse kilekottidega maja ette tänavale prügiautot ootama. Õhtuks on terved tänavaääred prügikuhilaid täis. Meie tänav on väike, siin ka prügi vähe, kui aga suurele tänavale minna, siis "Tere tulemast prügimäele!" Võigas vaatepilt. Prügiautot on põnev vaadelda (me Timiga mõlemad huvilised jälgima). 4 meest teevad kiiresti oma tööd: üks istub katusel ja lammutab pappkarpe, teine on roolis, kolmas mees viskab kotid autokasti, kus prügi sees istub 4. mees, kes kompab kõik kilekotid paljaste kätega ükshaaval läbi. Pole aga näinud, kas ta ka leiab sealt midagi.

Head rotiaastat!

Mitte et ma hiina kalendri värki usuks, lihtsalt jäi silma, et 20 minuti pärast algab. Seega, head uut aastat!
Kuidas Tambet raamatut otsis. Tambetil õhtuti igav- arvuti taga olla ei saa, selle okupeerin mina või Tim ja telekat vaadata ka ei taha. Niisiis, otsis ta netist välja kohaliku ülikooli raamatupoe asukoha, kus idee järgi võiks ju olla ka ingliskeelset kirjandust. Kuid nagu meil senimaani pole kohtade lokaliseerimisega õnneks läinud, ei juhtunud ka seekord teisiti. Raske on see seetõttu, et tänavapoole on vaid kohtade imelikud sissepääsud, tavalised märgistamata uksed, mis viivad hoonete sügavikku, kohati paarkümmend meetrit. Ei julge nendesse piiluda.
Otsustasime siis kohalikku kaubanduskeskust külastada. Tambet arvas nägevat seal mõningaid raamatuid ka inglise keeles. Neid oligi 10 tk, armastus- ja kriminaalromaane, mis olid pisikesed kapsaks loetud raamatud ja maksid 120 peesot. Ei teagi, miks Tambet arvas, et siit saab midagi, kui rahvas inglise keelt ei mõista ja välismaalasi ka siin linnas praktiliselt pole. Tambeti raamatu otsimine luhtus, kuulab nüüd audiobooki.
Kuidas mina ehteid ja lilli sain.

Kuna toitu poest polnud vaja osta, avastasin ma end vaatavat hoopis teisi asju, seekord siis kohalikku käsitööd. Silma jäid mõned ehted, mis sest, et ma neid kunagi ei kanna, nad olid nii ilusad! Osa toon teile, äkki pildil (mida ei osaka keerata) olevaid kõrvarõngaid hakkan kandmagi.
Koduteel nägin tänava ääres pisikest räbalais tüdrukukest, selliseid lapsi siin ikka kohtab. Tüdrukul oli kaks kallade kimpu käes, ühe ostsin 5 peesoga endale. Ma tänasin tüdrukut, endal pisarad silmis, nii kahju oli lapsest, kes peab õhtuti endale söögiraha teenima.

Lapsed siin üldse paistavad palju tööd tegevat, enamasti nad müüvad maiustusi ja karastusjooke. Ma ikka olen ostnud neilt midagi. Koolikohustus on kohalikel lastel vaid 4 tundi(8.00-12.00), sest rahvast palju, õpitakse 2 vahetuses ja munitsipaalkoolis pikemat aega ei õpetata. Seega, vaba aega väga palju. Vaid erakoolide õpilased saavad õppida 8.00-14.30ni.
Kuidas Tim esimest korda kodu mainis ja tacosid sõi.

Tambet rääkis täna Timile sellest, kui tubli meie naabritüdruk Kärt on, kes sai kolmeseks ja enam üldse ei jonni. Tim lubas siis ka mitte jonnida ja küsiski, millal me koju läheme. Senimaani, ei tundnud ta hetkekski huvi, kas me lähemegi kunagi tagasi, siin ka ju kodu.
Ja kohalikku sööki ta hakkas sööma eile, kui me käisime söömas meist mõned majad edasi vastavatud söögikohas. Seal ma rääkisin talle, et Alex sööb isegi Eestis neid, sest Signe oli rääkinud, et Tim Mehhikos sööb, ja asi läkski käima. Täna sõi ka minu tehtud quesadillasid. Lapsed ikka ei võta täiskasvanutelt eeskuju mitte üldse, vaid omasuguste arvamus läheb korda.

Iseseisvuspäev

Täna oli mehhiklastel iseseisvuspäev, Meie Timiga läksime, nagu tavaliselt, parki jalutama ja see oli emmesid-issisid lastega paksult täis. Me siis tegime ka kõiksugu laste värki: hüppasime batuudil, sõitsime rongiga, kus ka Miki ja Shrek peal olid ning Tim sõitis ka vinge elektrimotikaga. Nägime pargis halli-pruunikirju oravat, pisikest erekollast linnukest paari sammu kauguselt ja rohelist ara-papagoid puu otsas. Seda kõike just siis, kui mul fotokat kaasas polnud, läksin ju lihtsalt parki tavalist esmaspäeva veetma!

Tegelikult tegid Tim ja Tambet kõiki neidsamu asju eile, kui minul oli lapsevaba poolpäev. Päeva teine pool oli Tambeti päralt, kui ta oma töökaaslastega käis kõrtsus ameerika jalgpalli finaalmängu vaatamas (superbowl). Öösel tulid kõik meile maailmaasju arutama. Saime näiteks õududsega teada, et poodides need kauba kilekottidesse pakkijad ei saa mitte mingisugust palka, neile tuleks mõned mündid anda, mina aga olen juba pea kuu aega lihtsalt naeratanud ja tänanud neid. Aitäh ju ei toida. Küll mul on ikka häbi nüüd.

Ja jälle külas

Veracruzi karnevalile me siis seekord ikkagi ei läinud. Pole me ju just kõige paremad rahvamasside talujad. Tuletasime endile meelde viimati külastatud Palamuse laata ja igasugune tahtmine miljonitega karnevali nautida oligi kadunud.
Tänase hommikupooliku, kokku 5 tundi, jalutasime jälle parkides ringi. Timile ja Tambetile on need jalutuskäigud väga meeltmööda- üks saab lasteatraktsioonidel end lõbustada ja teine viludas lösutada. Mina aga, rahutu hing, tahaks muudkui linnast välja, mingeid pisemaid kohti ümbruskonnas vaadata. Paraku jääb meeste tahtmine peale.
Külas käisime seekord Tambeti norrakast töökaaslasel, Hans Peteril, kes elanud Mehhikos alates 1999. aastast, viimased 4 aastat Xalapas. Kodu tal äärelinnas, endise kohviistanduse kohal, ilusa vaatega linnale. Kodu läbi kahe korruse, nagu nad siin enamasti on (vähemalt nii ma olen aru saanud). Mingit aeda (krunti) kodude ümber üldiselt pole, kuid ruumi puhkamiseks vms on katusel. Kodudes on plaaditud põrandad. Köögid on tellistest ehitatud, krohvitud, uksed ees ja köögitasapinnad ka plaaditud.
Ekstra Tambeti pärast tulid ka Mexico cityst ameeriklasest 2m pikkune iiripunase pea ja habemega töökaaslane MAW ja tema mehhiklannast naine, kel nimeks Alma (hisp.-hing), kes peatuvad Hans Peteri pool, sest meil pole ruumi. Saime linnas kokku, jõime kohe maru maru maru head külma kohvikokteili, jalutasime ka veidi pargis ringi. Sellised sininahalised ehk siis väga valge nahaga 3 suurt meest paistsid väga silma selles turistivaeses kohas.
Hans Peteri pool ajasime pikalt juttu, sõime pizzat. Pizza on Mehhikos aga võrreldes teiste toitudega jube kallis: 400 peesot maksid 3 pizzat+pisike ports kanatiibu. Samas kui täna päeval pugisime Tambetiga 35 peeso eest kõhud punni. Nagu Tambeti töökaaslased ütlesid, on Mehhikos kõik eluks hädavajalik odav ja mitte nii vajalik kallis. Pizza pole eluks hädavajalik.

Jälle Xicos

Seekord kutsus meid sinna senjora Estela, kellelt me korterit üürime. Tal oli vaja Xicos paar kohta üle vaadata, kus suvel oma 50. pulma-aastapäeva tähistada ja meie olime Timiga meeleldi nõus kaasa sõitma, seda enam, et koskesid vaatamas käies jäi meil see linnake vaatamata. Nii me siis veetsimegi prouaga 3 tundi tänasest päevast.
Kohe Xicosse sisse sõites, pidas politsei meid kinni, sest me olime ühesuunalisele teele sõitnud (mina vaatasin küll ringi ja ei näinud ühtegi märki, mis keelaks meil otse sõita). Senjora Estela küll palus ja moosis, kuid poltsei oli jube kuri, tuld lisas juurde veel ka minu arusaamist mööda fakt, et proual olid load Sveitsis tehtud. Niisiis nad vaidlesid, politsei tahtis juba meid autost välja kamandada, kui märkas Timi ning päris proualt kes meie oleme. Proua leidis, et nüüd on tema võimalus ja seletas, et me oleme tal Eestist külas ja et ta näitab meile Xico vaatamisväärsusi. Politsei naeratas, soovitas koske vaatama minna, proua tänas ja andis talle 30 peesot joogiraha.
Xicos vaatasime natuke kesklinna ja senjora tahtis meile veel mingeid Maarja Magdaleenale annetatuid kleite näidata, kuid koht oli kinni. Siis suundusime tema eesmärke täitma. Käisime vaatamas 3 kohta. Vaid esimene oli ilus, teised olid imelikud. Kuid selle esimese Rancho (senjora ütles, et nemad nimetavad pisikesi linnu ka Ranchodeks) üür oli 14 000 peesot (krooni)! See oli muidugi meeletult ilus koht, aga ka hind meeletult soolane. Kolme kohta üle vaadates, tundus, et ta eelistab seda. Pildid panin Xico kataloogi. Ehtne Rancho: mäed ja vesi ja lehmad. Millegipärast majadest ei teinud pilte, olin vaatest lehmade taga lummatud.
Senjoraga oli kerge vestelda, ta rääkis aeglaselt ja kui nägi, et ma mingist sõnast aru ei saanud, ütles selle inglise keeles. Kui ta aga kogemata hakkas minuga inglise keeles rääkima, ütlesin ruttu midagi hispaania keeles vastu. Minu hispaania keel on kohutav, kuid proua sai minust aru ning jagas ka kiidusõnu.

Päeval sõime Tambetiga huvitavat (mitte halvas mõttes) suppi järgmise koostisega: läätsed, viinerid, peekon, pisut sealiha ja banaanid! Päris maitsev oli. Nagu meie hernesupp, veidi kunstipärasem.

Mõnus

Mõnus on olla siin: imetleda pargis tuvisid, keda Tim parasjagu taga ajab; rääkida kohalikega juttu, mis siis, et vähemalt pool jutust jääb arusaamatuks; vaadelda imeilusaid võresid akende ees ning seda hoonetele langevat päikese sära, mis teeb värvid nii erksaks; võtta päikesevanne meie maja katusel, kui kaugemale ei viitsi minna; vaadata, kuidas kuu naeratab sulle taevast alla, mis on eriti soe ja meeldiv, meil ei näe sellist kuud kunagi...
Päikest teile kõigile, mu kallid sugulased, sõbrad ja tuttavad, kes te meie tegemisi jälgite.

Veracruz

Laupäeva hommikul läksime bussijaama ja sõitsime Mehhiko lahes asuvasse Veracruzi. Sõisime esimese klassi bussiga, kus istmed hästi laiad ja istmete vahed suured (hinnavahe kehvema bussiga 8 peesot(krooni)). Bussindus on siin üldse väga hästi arenenud, nendega saab igal ajal igale poole ja sõidavad nad ka päris kiiresti. Sõit kestis 1t 40min.
Veracruz on Ameerika mandri üks vanimaid linnu. Selle sadamalinna kaudu saabub Mehhikosse 70% expordist. See on ka üks turismile orienteeritud linn, mida oli ka kohe näha valgete inimeste rohkusest. Kahjuks väga palju me seda linna ei näinud, kuid järgmisel nädalavahetusel läheme vist jälle sinna, seal päikesekarneval, terve linn oli tellinguid täis.
Käisime vaatamas San Juan de Ulua kindlust, mis 19. sajandil oli vangla. Minek sinna oli paras katsumus meile. Bussijaamast sõitsime taksoga kesklinna, tahtsime sealt jala minna poolsaarele, kus see vana kindlus asus, et merd ja vaadet nautida, sest kaardi järgi oli ta kesklinnale jube lähedal. Ja jalamehed, nagu me oleme, kes kunagi oma vigadest õppust ei võta, hakkasime astuma siltide järgi, kuni mingil hetkel loobusime ja võtsime takso, mis sõitis oma 15 minutit ja umbes 10 km. Põhimõtteliselt kindlus oligi käega visata, linnulennult. Sinna aga ei pääsenud muudmoodi, kui sikk-sakki sõites, sest seal vahepeal on ka kaubasadam, mis igalt poolt betoonaiaga eraldatud.
Kindlus ise päris võimas ja kindlasti vaatamist väärt. Ehitatud 16. sajandil orjade/indiaanlaste poolt, 500 000 neist sai ehitamise käigus surma. Ehitusmaterjaliks korallid. Ka siin oli filmitud "Kalliskiviromaan". Me kohe tõmbasime selle filmi endale, et täna õhtul see üle vaadata.
Peale kindluse vaatamist käisime söömas. Tambeti töökaaslane soovitas võtta valget kala a la veracruzana. Seda tegimegi, ja see oli seni parim siin söödud pala! Kalafilee tomati, valge sibula, roheliste oliivide, jalapeno pipraga ja tüümiani ning oregaanoga. Kodus teen teile ka, Küll oli ikka maitsev! Seda mereandide mitte väga suurte sõprade suust.
Kella kolme ajal võtsime linnaliinibussi (5peesot nägu) randa sõitmiseks. Sõitsime oma 30 minutit, veidi linnast välja Boca del Rio Mocambo randa. Sõitsime küll sellest bussiga mööda, kuid see-eest saime peatuse merele hästi lähedale. Sealt jalutasime piki rannajoont kuni leidsime omast arust ilusa koha ujumiseks. Üks suvaline tädi tuli ja ütles, et seal ei tohi ujuda. Me ei teagi miks. Ega me silte, mis seal muulidel väljas olid ei lugenud, kuigi üks sõnadest oli ohtlik. Läksime edasi, kus paar inimest särkidega ujusid. Lained olid parajalt suured, puhus põhjatuul, kuid ujuda polnud külm, mõnus oli, vaatamata sellele, et ujuma pidi enam-vähem põlvini vees, sest rannavalve vilistas mu kaugemalt minema.
Lahe päev oli, mis lõppes kella kuue ajal bussiga koju Xalapasse sõites. Kuigi olime plaaninud hotelli võtta ja siia ka pühapäevaks jääda, tõotas tugev tuul vihma. Otsustasime sõita koju.

Külas

Täna õhtul kutsuti meid külla. Kutsujateks Tambeti mehhiklasest töökaaslane ja tema naine, kes on Xalapasse Mexico cityst kolinud ja kelledel sündis nädal tagasi tütar. Käisime siis poest läbi, võtsime ühe tordi ja kingituseks laheda mänguasja, mis kahjuks maksis palju raha. Ei tea, miks need titadele mõeldud asjad küll nii kallid peavad olema? Helistasime siis kaubanduskeskusest mehele, et me hakkame nüüd tulema (päeval sai kellaaeg kokku lepitud), millele mees vastas, et sorry, kas sa saaksid poole tunni pärast tulema hakata? Jah, muidugi. Siinkohal muutusin mina Larry Davidiks (Seinfeldi produtsent. Ehk keegi on näinud "Curb Your Enthusiasm", Tambet samastab end selle mehega), selline nõme mees, kes arvab, et ainult tema on normaalne. Ühesõnaga, ma sain jube kurjaks inimeste peale, keda ma ei tunne, arvustasin nende käitumist ja tahtsin poest mõne muu mänguasja hankida, odavama, koledama. Ostetud mänguasja aga koju tuua, meil kolmel sugulasel/sõbral lapsed tulekul, viiks neile, mis siis, et asi hispaania keeles laulis. Mänguasi aga parajalt nii suur, et kotti ei mahuks ja imelik ka laheda mängusajaga külla tulla ja siis mingi muu asi pihku pista. Mõistus tuli tagasi ja 30 minutit sai täis, võtsime takso.
Taksojuht osutus aga ilma igasuguse suunatajuta mees olevat, kellele lihtsalt meeldis meie telefoniga juttu ajada. Me helistasime oma 5 korda töökaaslasele, et ta taksojuhile seletaks, kuhu sõita. Taksojuht aga rääkis pikalt juttu ja muudkui tiirutas ringi. Nii 30 minutit. Tahtsime juba koju sõita, kui Tambet Federicot (töökaaslast) pimedas kätega vehkimas märkas. Õnneks raha see taksojuht palju ei küsinud, poole vähem, kui ma oleks arvanud.
Minu kõhklused nende inimeste normaalsusest kadusid kohe, kui ma neid nägin, ääretult toredad olid. Nad kinkisid Timile ka vinge maasturi, mis sõitis edasi ja tagasi ja lärmas jubedalt, selle üle oli Tim väga õnnelik. Ka pakkusid nad meile maitsvat kohvi piimavahu ja kaneeliga. Ise oleme siin head kohvi poodidest otsinud ja oleme saanud mingit naljakat koos suhkruga viljakohvi meenutavat kohvi ja mingit mehhikos pakitud, kuid mitte siin kasvatatud kohvi. Federico ütles meile ka koha, kust me kohalikku kohvi osta saame.
Kokkuvõttes oli meeldiv õhtupoolik, küll aga kutsusid nad meid külla liiga varakult, nad polnud ise veel oma lapsukesega 1 nädalaga kohanenud, nägid ka parajalt väsinud välja. Olime seal paar tundi ja tulime koju.

chipi-chipi

Nii nimetatakse siinkandis uduvihmast veidi väiksemat vihma. Olen tahtnud seda kogeda ainult nime pärast, sest see nimetus on iseloomulik vaid sellele piirkonnale siin Xalapa lähistel mägedes, kuid pole veel ette tulnud. Iga päev on aga olnud lootust. Hommikud on siin olnud selged ja nii 4 ajal tõmbub taevas pilve..., kuid vihma pole sealt veel alla tulnud.

Meie maja katusekorrusel on pesu pesemise ruum, kus rõõmsameelne tädike Alicia peseb majaelanike pesu. Viisin eile sinna ka meie pesu. Masinatäis maksab 40 krooni, kuid masinad on siin poole suuremad kui meil, 10kg-le. Kuna aga meil ei olegi nii palju riideid ja pesta tuleb niikuinii hele/tume eraldi, siis tuleb korraga välja käia 80 krooni. Selle raha eest saad ennast väga hästi tunda, sest tädi esialgu leotab, siis peseb käsitsi kõik plekid välja ja siis alles masinasse. Ta sai kõik plekid Timi riietelt välja, mis minul pole kunagi õnnestunud. Riided viisin kell 10 hommikul talle ja kell 14 tõi ta meeldivalt lõhnava, ilusti kokku volditud värskes õhus kuivanud pehme pesu tagasi.

Tambet on 2 päeva mööda linna jalutanud ujulate (peaks 5 tk olema) otsinguil, mis kaardi järgi peaksid olema meie lähedal, kuid mida leida ei ole õnnestunud. Ühe, ülikooli ujula, ta siiski leidis. Maksab palju, lapsega sinna minna ei saa ja pääsmeid jagatakse 1 kuuks korraga, nõuti ka pilti ja mingi paberi täitmist. Selle tegi Tim meie eest juba ära, tõmbas igale reale kriipsud.
Tambeti norrakast endise töökaaslase naine, kes on kohalik, saatis meile Tambeti palvel ühe ujula asukoha, kus saaks ka Tim käia. Seal käisime täna õhtul. Ka see koht oli kallis (võrreldes muude teenuste/kaupadega). Kuumaks oli 800 krooni/3 korda nädalas*30 min. Saime ära seletatud, et me ei taha kuumaksu maksta, ei taha juhendajat Timile ja et tahame kohe minna. Saime kaubale 75.- minu ja Timi ujumise eest titade basseinis. Naised siin vist üldse ujumas ei käi, polnud seal ühtegi ja riideid vahetama suunati mind WCsse . Tambet ujumisest loobus, sest suurte basseinis oli rahvast palju. Ei olnud lahe koht. Seega, ujumas siin linnas me käia ei saa.
Täna tellisime amazonist Lonely Planeti Mehhiko raamatu, peaks siia saabuma hiljemalt 25.02. Niiet jõuame rahva siiatulemise ajaks seda natuke sirvida.

Transpordimuuseum

Täna siis käisime transpordimuuseumis. See pole mitte mingil määral muuseumi moodi. Pigem lõbustuspargi moodi, aga oligi eesmärk Timi lõbustada, kuigi oleksin tahtnud ka ise mingeidki silte lugeda vms. Muuseum/vabaõhuväljak oli kui me sinna 11.30 jõudsime inimtühi, ma otsisin tükk aega piletimüüjat, kellele 5 krooni maksta. Lõpuks äratasin värava juures magavat onu, kes ütles, et mingu me niisama.
Siinmaal tundubki, et rahvas ei tee mitte midagi enne kella 2, siis nad kõik liiguvad kuhugi sööma ja peale seda alles hakkab vist elu keelma. Ja kuna rahvast on palju, siis on ka töökohtade täitjaid palju, ja kõik teevad jube vähe tööd. Nt poodides rahulikul hommikusel ajal töötavad kõik kassad ja iga kassa juures on inimene, kes su asjad kottidesse paneb. Nad lihtsalt olesklevad seal ja ajavad juttu. Või väikepoes meie lähedal on korraga 4 inimest tööl, pühapäeval nad pesid kolmekesi 2 mitte väga suurt akent.
Muuseumiplatsile sattuides tundus, et me vaatame asjad 20 minutiga ära ja oleme sealt läinud, kuid Tim lohistas mind 3 tundi ühe rongi juurest teise juurde. Küll ma olin ikka sellest lõõmava päikese käes seismisest väsinud! Nüüd, õhtul, on ka selle seismise tulemus käes, päikesepõletus ninal, lõual ja osaliselt laubal, osaliselt, sest osa laubast oli rätikuga kaetud. Seda põletust ei oskanud ette näha, sest nädal tagasi ei teinud päike mulle midagi.
Üks atraktsioon oli mudelraudtee koos majade ja inimestega, kuid see oli rohtu kasvanud ja rongi seal polnud. Tim käis ümber selle nagu kass ümber palava pudru. Vaene rongifänn isegi värises erututsest, nii väga tahtnuks ta seal rongiga mängida, või selle lähedalegi pääseda, kuid aed oli ees. Tim palus, et ma otsiks mingid tädid, kes ta sinna laseks ja rongi annaks, seletasin, et ei saa. Samal ajal möödus meist üks rulaga noormees, kellele Tim järgi jooksis ja kisas: "Porfavor, porfavor, jää seisma!" ja tõenäoliselt edasi palus ta poisil eesti keeles talle rong tuua. ma ei kuulnud, mida ta täpselt rääkis. Poiss ei teinud aga Timist välja ja hakkas rulaga ringi kihutama. Tim loobus ja ma hakkasime koju minema, kuid siin, linnast väljas ja kiirtee ääres polegi see taksondus nii lahe. Kõik taksojuhid vehivad kätega, et ei saa, või üks, pidas kinni ja ütles, et vabandust, mul pole aega. Tambet helistas paar korda, hakkas pabistama, et naine ja laps kiirtee ääres nii kaua on ja taksot ei saa. Kõndisime veidi piki olematut teeäärt ja leidsime tankla, kus 2 taksot oli, ühe krabasin endale. 2 meest istusid sisse (tihti on sees 2 taksojuhti) ja viisid meid koju. Teel ütles üks teisele, et selle käest küsin küll 30, mitte 20 peesot(krooni) Ja küsiski, ma ütlesin kurjalt, et see ots maksis hommikul 20, ja ulatasin 100, tal aga polnud tagasi anda ja ma andsin talle 23peesot müntides.

Külm

Täna tahtsime minna Transpordimuuseumisse. Oleme seda juba kordi möödasõites näinud. Seal saaks Tim lustida.
Hommikul aga nina aknast välja pistes oli selge, et sinna minna ei saa. Mitte kuhugi ei tahtnud minna sellise ilmaga. Täna oli siinolemise aja kõige külmem päev, 12 kraadi! Loodetavasti enam selliseid ei tulegi. Juba homsesks lubab 24 kraadi.
Käisime koos meie lähedal väikepoes, kuhu pidime tänaseks tagastama õlletaara. Taara eest kirjutatakse poes välja kviitung ja sellele kirjutatakse tagastamise aeg, meil oli see 48 tundi. Ja õllepudeli pant on 5 krooni.
Poest suundusin mina shoppama, mehed aga koju jäätist sööma, sellise külmaga!
Shoppama pidin aga sellepärast, et riided said otsa. Ühed kahest püksipaarist, mis ma siia kaasa võtsin, tõmbasin ma eile bussis katki. Pean aga tunnistama, et ma lausa nautisin shoppamist (ja mina vihkan riidepoode ja rahvast). Nautisin aga seetõttu, et riided on mõistliku hinnaga, mitte nagu Eestis, ja nautisin vaatamata sellele, et müüjad olid kuidagi tõredad, kas koleda ilma pärast või siis minu nina pärast, mis külma käes tõmbub punaseks nagu joodikul. Ma näen selle ninaga ikka jube välja. Ja joodiku näoga inimestesse suhtutakse vist kõikjal sallimatult. Igatahes sain ma ikka oma ostud sooritatud ja keegi mind poodidest välja ei kamandanud. Enamus teist pole õnneks seda nina näinud, sest kodus ma varjan seda, siin pole mul aga vahendeid.
Eile sooritas Tambet laheda ostu. Bussijaama iga bussiposti juures on CD ja DVD plaatide müük, kõik maksavad 10 krooni ja plaate meelitab ostma põhja keeratud musa, iga 5 m tagant on kõlarid väljas. Minu jaoks kõhedust tekitav ja kaootiline, sellises müras ei saa isegi orienteeruda, kõik lööb peas sassi. Tambet on aga oma Jon Bon Jovi plaadiga rahul. Loomulikult on see lihtsalt cd-toorikule kõrvetatud.
Tambeti tänane päev möödus teleka ees ameerika jalgpalli poolfinaale vaadates, seda kella 2st päeval õhtul kella 9ni!

Xico (loe: hiko)

Täna hommikul asusime teele Xicosse. Taksoga kohalike busside peatusse, 45 min ja olimegi Xicos, mida me tegelikult ei näinudki, sest suundusime mööda kivist teed keset dzhunglit 3 km kaugusel asuvat Texolo koske vaatama. Tim tahtis hirmsasti koske näha, sest "Kapten Grandi lastes" oli kosk, ning ta kõndis kogu selle vahemaa jala ja oli ülimalt tubli (kokku tuli u 5km), mul endal hakkasid jalad valutama kõndimisest ebatasasel kivisel pinnal. Aga see jalutuskäik oli võrratu: banaanipuud ja kohvipõõsad mõlemal pool teed, helisid ei anna kahjuks edasi anda, aga vaadake pilte, sõnad on siin liiast.
Lahe on vaadata selliseid ilusaid kohti maailma teises otsas, kus turiste polegi, vaid mõni kohalik pidas seal piknikku. Peale suure kose vaatamist tahtsime juba ära minna, kui otsustasime vaadata nurga taha, ja sealt suundus tee Monja kose juurde, mis oli palju lahedam ja sellele pääsesime ligi. Siinsamas dzunglis oli filmitud "Kalliskiviromaan". Ja meie olime nii lahedas kohas!
Tagasiteel võtsime mõned jäätised ja Tambet püüdis kinni ühe takso (ainsa takso), sellega vedas kohutavalt, sest tagasi me poleks enam jaksanud Timiga kõndida. Takso sõitis üles (kõrguste vahe 100m) 15 minutit ja otse Xalapa poole suunduva bussi ette, seetõttu me Xico linnakest ei näinudki. Buss hakkas aga mingil ajal kärssama ja järsku tõusid inimesed kohtadelt ning hakkasid bussist väljuma, õnneks oli asendusbuss juba järgi jõudnud, niiet jõudsime ikka ilusti linna.
Linnas oli vaja poes käia. Mina ütlesin taksojuhile, et viigu meid toidupoodi kesklinnas, mille peale Tambet hakkas protesteerima, et lähme ikka suurde poodi kaugemale, mida ma ka taksojuhil teha palusin. Seda kirjutan siin selle pärast, et nüüd me saime aru, kuidas meid taksodega ikka aeg-ajalt pügatakse, sest ots, mida me arvasime makma minevat 40, läks 27.-, sest oli selgelt näha, et me teame poodide asukohti ja seega oleme juba natuke kohalikud.
Ok, nautige pilte

Söömisest

Tahtsin teile kirjutada kui hästi me siin magame. Eestis olles magasin mina juba kuid 5-6 tundi ööpäevas ja olin sellest parajalt väsinud. Siin oleks nagu tõeline puhkus, magame kolmekesi 10 tundi jutti. Vaid täna pole mul veel und ja juba on keskköö, puhkus sai vist läbi ning tõotab tulla selline kodune 2ni passimine.
Tambet tegi eile head nalja. Mõtles, et läheb jooksma. 30 min ühes suunas joostes, avastas, et jõudu on jube palju, et ta on vaatamata pühadehooajale heas vormis (see oligi minu jaoks nali). Jõudu oli aga sellepärast, et jooksis kogu aeg allamäge- 30 min tagasi olla olnud põrgulikud. Kodus vaatasime järgi, et algus- ja lõpppunkti kõrguste vahe oli 100m. Meie kodu on 1366m kõrgusel, tema jooksis aga 100m allapoole.
Käisime täna kodu lähedal söömas. Me oleme mitu päeva juba kibelenud lõunat sööma minna koos kohalikega. Teadsime, et see aeg on 2-4, kuid kui me siiamaani veits enne 2 olime läinud, olid kõik söögikohad inimtühjad. Täna siis see õnnestus. Kohalikud söövad 2.30 ja 4 vahel, kõik panevad oma poekesed vms kinni ja lähevad sööma. Sõime 2 käigulist lõunat. Eelroaks oli supp, see ei kõlvanud kuhugi. Mina sõin makaroni- ja Tambet kartulisuppi, mis koosnesidki vaid tomatileemest ja nimetatud komponentidest. Põhiroaks oli minul Chuleta con chile chipotle, selline vürtsikas kastmes ribilähedusest võetud lihatükk. Päris hea oli. Ja Tambetil Pozole- lihasupp, kuhu toodi juurde tacod ja vürtse ja värsket kraami. Kohalikud keeravad kogu kupatuse supi sisse ja siis kastavad sinna tacosid. Meie aga seda ei teadnud ja Tambet sõi omamoodi: urgitses supist liha välja ja ladus tacodele, peale värsket sibulat ja kapsast ja redist ja vürtse. Kujutan ette, kuidas kohalikud muhelesid, kuid tegelikult oli see väga maitsev. Joogiks oli mangomahl. Tim sõi muidugi friikartuleid. Kui maksmiseks läks küsiti meilt 60 krooni! Me küsisime, et ega neil Timi söök-jook meelest läinud, millele vastati, et tema sai tasuta. 10.- jätsime tipiks, sinna läheme kindlasti veel. Magustoitu polnud, magusaisu on aga meeletu. Kodust kaasavõetud kilo komme on ammu otsas. Poes müüakse vaid karamelle, neidki ei julge osta, sest Timil oli jäätise sees pulgakomm, mille järelmaitse oli vürtsikas. Nii me siis sööme saiakesi ja koju naaseme kakukestena.
Tim avaldas täna soovi minna vanni, sest me olime koos temaga poes valinud mulle shampooni, mille lõhn talle kohutavalt meeldis. Kuid vanni siin ju pole, millepeale Tim soovitas küsida vanni koristajatädilt ja seda me ka tegime ning saime ühe pisikese pesukausi, kuhu Tim kuidagi ära mahtus ja oli ülimalt õnnelik.

Veidi ärevam päev

Emmed-issid, ärge selle kirja pärast muretsege, mina küll ei muretse.
Läksime meie Timiga täna parki jalutama, imeilus ilm oli: pilves, kuid soe. Tim näitas mulle pargis ette, millise põõsa taga ta eile õhtul pimedas issiga jalutades pissil käis ja kus purskkaev oli ja lahedat bambusevõsa vaatasime, päris lahe oli. Kuni ühel hetkel koduteel, võttis meile sappa üks onkel, kes rääkis telefoniga ja sõna otseses mõttes lükkas meid oma teelt eest (me muidugi laiutasime ka kitsal kõnniteel) ja siis jäi seisma, ootas, kuni me tast möödume ning jäigi meile sappa. Onkel ise selline kõrend, minust pisem, nagu nad siin enamasti on.
Me Timiga otsisime kodu lähedal poodi, kust saaks jäätist osta... kuni Tim ütles, et jalad on väsinud ja me keerasime otsa ringi ning suundusime meie maja lähedal olevasse parki jalgu puhkama, onkel ikka meil sabas ja ikka veel telefoni otsas. Istusime pargis oma 10 min, onkel hoidis meil silma peal, mina aga ümbruskonnal silma peal... Siis sain Timi nõusse, et käime korraks kodust läbi ja siis tuleme tagasi jäätist ostma. Tegin onkelile peteka, nagu läheks me tänava poole, ja kui onkel ees ära läks ja nurga peale meid ootama jäi, keerasin mina ruttu kodutänavasse ja 20m pärast olime kodus, tema aga meid ei näinudki, sest puud ja autod varjasid ära, kuhu me kadusime... Kodus rääkisin Tambetile ära ja läksime paha onu otsima, kuid enam teda seal ei olnud. Nüüd lülitame Tambeti telefoni ka sisse, et ma säärase onkeli puhul saaks mõnda poodi minna ja Tambetile helistada. Saan ka poest abi paluda, või politseid kutsuda kui vaja, neid erinevaid poekesi on iga paarikümne meetri pärast. Vot selline lugu.
Täna sain meie maja ees olevast kastikast kohalikke mandarine ja viinamarju osta, tegin ka sellest kastikast koduaknast pilti, kuid fotokas ei tahtnud seda "nii kiiresti" teha ja u 20km/h sõitev kastikas jõudis minema vurada. Vaadake siis pilte ka, kastika saba on näha.
Koledal kombel tahaks piima juua, siin müüakse kuid säilivat piima, mis ei ole külmkapiski ja selle maitse on naljakalt mõrkjas, jube vastik.
Täna tegin pargis pilte haraka moodi lindudest, kes laulavad väga ilusasti, natuke meenutab dzhungli heli. Selline on ka meie hommikune äratus, nende linnukeste laul. Äkki keegi oskab määrata, mis lindudega tegemist on?

Tavaline päev

Eile õhtul käisime söömas ja seekord tahtsime Timile tellida midagi friikartulitest erinevat, kuid tellitud sai kiiruga ja Tim sai ikkagi friikartuleid lihtsalt teise nimega (kui muidu on papas fritas, siis eile sõi papas francheskanas). Koju tulles käisime pisikesest toidupoest läbi, kus ma hakkasin ühele poisile meeldima, nii 8 aastasele, ja ta tahtis mulle oma õhupalli kinkida, millest viisakalt keeldusin.
Täna käisime Timiga suures toidupoes, kus pidin kassapidajaga veidi juttu puhuma, päris hästi tuli välja... kuid jutt sai otsa siis, kui ma ühest väljendist aru ei saanud ja kassapidaja teiste sõnadega ka ei proovinud öelda. Ma muudkui loodan leida Timile mingit mängutuba, kuid järjest enam mulle tundub, et selliseid siin pole. Otsin edasi.
Maja ees käib päeva jooksul mitmeid müüjaid ja nad annavad oma tulekust kellukese, muusika, või pasunaga teada, et tegelikult vist poes ei peakski käima. Täna nägime kastikat, kust müüdi puu- ja juurvilju, siis käis üks veemüüja ja motikaga veel mingeid tegelasi midagi müütamas.
Linn on tegelikult hästi ilus (ei taha kohe uskudagi, et mina seda linna kohta ütlen). Parkides kasvavad kõik minu kodus olevad toalilled, mis on hästi lopsakad ja õitsevad, palmid siin-seal, bambused. Väga ilus on. Hulkuvaid koduloomi pole näha olnud, ei koeri ega kasse, ja Sass, ahve kohe kindlasti mitte!