Pizza

Eile käisin Timiga poes, et endale pizzat osta. Teadsin, et see on kallis, aga pizzaisu oli suur ning ma olin nõus 100 peesot välja käima. 100 maksis aga 2 komponendiga pizza. Mina olin tellinud pizza extravaganzza, kus vähemalt 10 asja sees (lihapallid, sink, pepperoni vorst, sibul, oliivid jpm) arvates, et kõik on ühe hinnaga. Hinnaks küsiti hoopis 220 peesot 1 pizza eest! Mul tuli klomp suhu, maksin ära, pizza söömist ei saanud selle krõbeda hinna pärast nautida, kuigi see oli päris maitsev. Loodan vaid, et enam mul pizzaisu ei tule! Veelkord vana tõde - pizza pole eluks hädavajalik.

Xalapa

või Jalapa (mõlemat loe: hallapa) on Veracruzi osariigi pealinn u 400 000 elanikuga. Linna keskmine kõrgus merepinnast on 1427 meetrit.
Xalapa tähendab Nahuatli keeles "xalli" (liiv) ja "apan" (vesine koht), mis umbes tähendab "allikas liivas." Humbolt nimetas seda linna lillede linnaks ning rahavasuus levis jutt, et Xalapa oli sünnikoduks Florecitale- maailma kauneimale naisele. Naised on siin minu meelest tõesti ilusad.
Xalapa sai Asteekide impeeriumi osaks 1460, enne seda elasid siin, "Macuiltepetl"il - 'viie tipuga' mäe otsas, totonacid. Meie külastasime Macuiltepetlil käies vaid 2 tippu: ühe tipus oli päikesekell ja teise tipus vaateplatvorm linna vaatamiseks (vaata piltidelt Xalapa parkide alt). Cortes läbis seda linna 1519, kuid pidama ei jäänud. Tänapäevalinn on aastast 1772, kui alustati katedraali ehitusega.
Linn on linnalik ses mõttes, et noored ja ka vanad daamid on moekalt riides. Väikesed lapsedki on riides nagu läheks kirikusse. Noori on palju, sest siin on 3 ülikooli. Siin asub ka Mehhiko kuulsuselt teine (Mexico city järel) antropoloogiamuuseum, sinna läheme kindlasti kunagi. Seda aga, et see meie pealinna mõõtu linn on, ei adu, võib-olla kõrghoonete puudumise tõttu, tundub pisike ja turvaline olevat. Politseinikke ja turvamehi on paksult kogu linn täis. Kesklinnas nt reguleerib liikulust ristmikel lisaks valgusfooridele 2 korrakaitsjat. Ehk siit ka see turvatunne. Kesklinna aga meie mõistes siin polegi, park ehk sobiks selleks küll, aga muidu vuravad igal pool autod.
Selle linna valisime elamiseks nii nii paljude seast Mehhikos selle kliima tõttu, siin on selline meie suvi, keskmiselt 24 kraadi, vahel kuumem ja öösel on jahedam, kuni 15 kraadi, vahel sajab vihma. Muideks, chipi-chipit ikka eikusagil, ainult padukad on seni olnud. Kuigi võib-olla ükskord siiski, olime nagu paksu pilve sees ja saimegi märjaks (veidi niiskeks). Teiseks meie siia elama asumise põhjuseks on kahe Tambeti töökaaslase siinolek. Koha saime õigesti valitud, seda eriti peale Mehhiko lahe alade külastusi, kus on meie jaoks ikka liialt kuum.

Villa Rica

Laupäeva õhtul saabusime Villa Rica kalurikülakesse. 1 km pikkune jalutuskäik sinna kulges mööda idüllilist mägiteed, kus linnud edastasid oma kauni hääega uutest tulijatest, rohutirtsud tuletasid veidi kodust suve meelde, lehmad mälusid segamatult heina karjamaal ja eesel oli millegipärast häiritud, kisas meeletult, nagu oleks tal valus.
Külakesse saabudes ootas meid ees teehargnmine, lähed paremale- saad cabaña rendile, vasakule minnes aga restorani, läksime paremale. Cabañad siin on aga lihtsalt majad palmilehtedest katusega, mida üldiselt kasutatakse restorani pidamiseks. Mereranda mööda läksime siiski vasakule, otsides kohta, kus saaks ööd veeta. Rannas olid mõned seltskonnad oma telgid püsti pannud ja me oleksime tahtnud sama teha. Poleks Timi kaasas, magakski otse mererannas, liiva peal ja poleks ka häda midagi. Lõpuks küsisime ühest söögikohast, et kas neil külas magada ka kusagil saab ja toodigi välja mingi tädi, kes viis meid ühte majja ja pakkus tuba 250ga, kindlasti ta nööris meid, kuid me tahtsime ruttu kotid seljast visata ja vette sukelduda. Maja oli tegelikult mererannas ja väga mõnusas kohas.
Väljas oli juba pime, kui me ujuma läksime, nii mõnus vesi oli, tuul oli vaibunud, lained polnud enam nii meeletult suured kui päevasel ajal ja üldse kogu see külake jättis nii positiivse mulje. Seletamatult mõnus on Vabariigi aastapäeva tähistada kaunis mererannas merekohinat kuulates ja hiljem Tambetiga enne magamaminekut söögikohas, kus vaid 2 lauda, õlut kanataskute kõrvale juua ning lõpuks maksta 44 pesone arve 6 kanatasku ja 2 õlle eest!
Hommik enam nii positiivet muljet ei jätnud, inimestest ei saanud me aru, sest nad pudistasid sõnu suust välja ja söökide nimetused on siin Xalapa ümbrusest erinevad, süüa ka ei saanud seda, mida tahtnuksime.
Hommikul 9st kella 13.30ni olime rannas, kalameeste varustuse varju all. Hea oli vahepael kodus WC-s käia, muidu otsi seda taga, siin aga tuba otse rannas (tegelikult u 70m). Tuul leevndas seda koledat kuumust, mis meile sel päeval osaks sai. Ilm oli nii kuum, et 2 sammuga olid higine ja janune. Hirmuga mõtlesime, kuidas me küll täna mäkke ronime, tahtsime minna vaatama Quiahuiztlani varemeid 2 püramiidi ja 70 mingitsorti templiga. 3 km teekond 300m tõusuga lõõmava päikese käes on mulle, kuumarabandusi saavale inimesle, paras pähkel. Nägime paari pilve, suur veepudel kaasa ja minek. 1 km lõigu maanteeni saime läbitud abivalmis politseinikuga, kes sõitis oma põrnikaga linna tööle. Istusin tagaistmel politseirelv kanni all. Edasi kõndisime aeglaselt mäkke, mina muutusin kohe näost punseks, nii kuum oli. Laps on aga meil rauast, temal ükskõik, kus parasjagu keksida. Mina vaevalt vantsisin, Tim jooksis ja Tambet sammus rahulikult säästes jõudu juhuks, kui peaks Timi kukile võtma. 30 minuti pärast korjasid meid peale 2 naisterahvast ja jumal tänatud, muidu mina poleks vist mäkke jõudnudki, vähemalt elusalt mitte.
Üleval imetlesime vaateid alla merele, kust olime tulnud. Vaade oli paljuski sarnane Krimmi Ai Petri mäelt avanevale vaatele, aga see oli ka kohutavalt ilus. Varemeid vaatasime ja puhkasime 1,5 tundi. Alla jõudsime sammuda umbes 7 minutit kuni meile küüti pakuti autosse, kus oli 1 koht vaba! Üks onu tuli välja, et meie saaksime koos sõita, ta peatas teise auto ja sai ka ikka autoga alla. Meid taheti kohe Cardeli viia, kuid me polnud nõus tüli tegema, jäime maantee äärde bussi ootama. Seda aga ei tulnud ega tulnud, peatus hoopis üks takso, kus 3 inimest juba peal, mis tahtis meid 50ga (bussiga sama hind) kohale viia. Istusimegi kolmekesi esiistmele. Sellist surmasõitu rohkem küll kunagi ei tahaks teha. Hirmus oli kihutada 120ga kolmekesi (koos juhiga neljakesi) ees ja turvarihma kasutamata! Eriti veel kui oleme harjunud alati turvavööd peale tõmbama. Inimelu ei maksa Mehhikos midagi, siin sõidavad kõik nii. Eriti popp on Jeebu kastis plastmasstoolidel sõita.
Cardelist edasi Xalapasse, koju. Kell 9 magasime kolmekesi sündmusterohkest nädalavahtusest meeldivalt väsinutena juba sügavat und. Kahjuks läks uni 3 ajal ära, kükitasin arvuti taga 5ni, kuni Tim mulle kööki järele tuli ja magama viis.

Zempoala

Laupäeva hommikul võtsime bussi Cardel'i, et sealt edasi kohaliku bussisga umbes 10 km kaugusel asuvasse Zempoalasse sõita.
Xalapas istusime Veracruzi suunduva bussi peale, kui aga kõik kohad täis olid, tulid ühed meie kohta nõudma. Tuli välja, et istume vale bussi peal. Loomulikult polnud see meie, vaid piletikontrolöri süü. Juhatati meid siis teise bussi, vabandati ka veel ilusti. Ja jälle, nii kui istuma saime, hakkas buss sõitma.
Zempoala esmamainimine 1200, linnal oli kaitsemüür, maa-alune vesi ja kanalisatsioon ning kui Cortes siia 1519 tuli, elas siin 30 000 inimest. Hispaanlaste toodud haigused kahandasid elanike arvu 17ks sajandiks kaheksale perekonnale. Tänapäevalinn tundus selline, nagu filmidest nähtud: must, räpane ja aeg oleks justkui 80ndatesse aastatesse seisma jäänud.
Zempoala bussipeatus Cardelis jäi mulle juba eelmisel korral Chachalacase peatust otsides silma, niiet seekord läks vähemalt see ladusalt. Bussijuhilt küsisin, kus püramiidid on ja ta tegi meile peatuse nende juurde viiva tee otsa peal. Sissepääsu jures lunastasime 35 peesose pileti ja vaatasime püramiide suhteliselt ainsate turistidena. Lootsime näha voladorese etteastet, kõrge toki otsas rippuvat 4 meest, (vt nt muuseumi piltidelt) kuid kassast selgus, et need täna ei esine. Vaatasime muuseumis ringi, siis istusime palmisalus ja Tambet luges ette Lonely Planetist lõigu Zempoala püramiidide kohta ning selle järgi positsioneerisime püramiidid ja seejarel oli lahedam nende vahel käia, teades mis on mis. Püramiidid olid lahedad! Ilm ka meile sobivalt pilves. Mina ja Tambet oleme ju kuuma- ja päikesekartlikud ning siin, rannikul on alati 30 kraadi kuuma. Kui päikest pole on mõnusam ringi kolada.
Zempoalas tahtsime veits süüa, kuid see linnake oli nii trööstitu, et võtsime takso Chachalacasesse, et seal mõtteid mõlgutada ja et Tim saaks mere ääres veidi puhata ja mängida. Kohale jõudes läksime kohe mere äärde sööma, kuid söök oli nii kehva, eriti Tambeti oma, kus ta pidi kätega riisi ja maitsetu kastme sest koorimata krevette välja urgitsema ning lisaks sellele kulus meil söögile 200 peesot, kehva söögi eest on seda palju. Tambetil kõht tühi, tuju rikutud, tahtis koheselt sealt lahkuda, seda me ka tegime. Suundusime tagasi Cardel`i, et sealt 37 km põhjapool asuvasse Villa Ricasse soita.
Villa Rica suunas sõitvale bussile saime 17 ajal. Bussijuhil palusin meile öelda, kui kohal oleme, sest peatus on külakesest 1 km eemal ja kui ei tea täpset asukohta, polegi võimalik õigel ajal bussist väljuda. Vahetult enne pimedaks minemist jõudsime randa.

Rahulolu

Just siis, kui ma jõudsin kurta, et ma ei saa kohalikest pilti tehtud, tuli täna Timiga tutvuma üks kamp lõbusaid tüdrukuid, kes mängisid pargis ühe poisi nokamütsiga "korvpalli" (see oli Timi arusaamine asjast). Sinise särgiga tüdruk lubas Timi 20 aastat oodata, et siis tema pruudiks hakata. Kõik nad õppisid ütlema Head aega! Tüdrukute kooris kõlas see päris armsalt, kuigi selle hääldamine oli neile raske.


Saime täna raamatud amazonist. Täpselt lubatud nädalal, 19-25 veebruar. Hakkame nüüd hoolega lugema.


Ning saime ka Asus Eee Pc, millega nüüd Tambet mängib ja on päris rahul endaga. Endaga rahul olemiseks on tal ka põhjust. Selle läpaka tellis ta norraka aadressile, kartes, et äkki ise ei saa hispaania keelega hakkama. Just täna aga, kui läpakas pidi kohale toimetatama, sõitis norrakas Euroopasse, st sel hetkel, kui läpakas neile kohale toimetada taheti, olid nad naisega teel lennujaama ja ei saanudki me seda. Tambet helistas siis DHLi, öeldes, et on Hans Peter ja et teda polnud ennist kodus, kas ta saaks ise kontorisse järele tulla. Naisterahvas ütles, et tule aga. Tambet küsis umbes 8 taksojuhilt, kas nad tema poolt paberile kirja pandud aadressi teavad, keegi ei teadnud ja Tambet tuli nukralt koju tagasi. Netist ka ei leidnud seda aadressi, vaid DHLi enda kodulehel oli see, mitte ühtegi samanimelist tänavat linnas ei leidnud! Ometigi oli Tambet tädi käest küsinud, kas see on õige aadress ja kas taksojuhid oskaksid sinna sõita! Tambet ei loobunud, ta nii väga tahtis seda mänguasja endale kohe saada. Ta otsis ja leidis mingi kohaliku DHLi mobiilinumbri, ning sealt ütles onu kohe, et oota, ütle tellimisnumber, ma vaatan, kus pakk on. Umbes 5 minutilise ootamise järel ütles, et DHLi kaubik asub linnas teatud aadressil, kui sa sinna jõuad 15 minuti jooksul, sest tööpäev oli läbi saamas, saad asja kätte. Ning Tambet saigi, makstes kahjuks juurde 700 peesot tollis hoiustamise tasu. Vedas, et aadressi ei leidnud, pakki ei olnudki kontoris, see sõitis päev otsa mööda linna ringi.
Rõõm on tõdeda, et meie hispaania keel on piisavalt hea siin hakkama saamiseks. Tegelikult on see küll kohutav, kuid me saame end selgeks tegemisel hakkama.

Mehhiklastest

Mind tabas mingi laiskuse tõbi, ei saanud paar päeva pisikese palavikuga voodist välja. Kui minu tavaline kehatemperatuur on 36.0 kraadi või veidi alla selle, ja tõuseb see väga harva, siis 37,6 on suhteliselt talumatu. Ei teagi mis põhjusel ma niimoodi nõrgaks jäin. Paracetamool aitab end paremini tunda. Aga see selleks.
Mehhiklastest.
Nad on ilusad. Eriti noored neiud ja pisikesed 2-3 aastased tüdrukud, latiinotarid. Nii tahaks neist pilte teha, aga ei ole seda soont juurde minna ja pildistamiseks luba küsida, salaja aga pole südant seda teha. Muidugi üle 40ne naine enam ilus pole, ta on kortsus ja tüse. Põlisrahvas on tumeda nahaga ja lühikest kasvu, neid on tänavapildis umbes pool, teine pool on mingid segaverelised, paljud isegi väga pikad.
Nad laulavad. Aega ja kohta valimata, kui parasjagu tuju tuleb. Vabalt võid sattuda kõndima tänaval noormehe kõrval, kes laulab kõva häälega kuhugi kiirustades; või hakkab bussis mõni tädi järsku laulma; või lauldakse pargis sinu kõrval nii, et sa võpatad ootamatusest. Aga laulavad ilusti, meeldiv kuulata.
Nad on tundelised. Kõik pargid on paksult musitajaid täis. Omavahel suheldes kasutatakse väga palju hellitussõnu, mi amor (mu arm) on paarikestel ohtralt kasutuses. Tülitsemas või kaklemas pole veel kedagi õnneks näinud.
Neile meeldib suhelda. Nad tulevad ja hakkavd kohe juttu ajama, küsimata kas sa neist arugi saad. Mul on siin üks vanake pargikoristaja, kes mind kaugelt üle tänava tervitab, paraku nimi ei ole talle hästi meelde jäänud, ta hõikab: hola, Tulia! Või jookseb noormes üle tee otse minu poole, tutvustab end ja küsib minu nime, ütleb, et oli väga meeldiv tutvuda, suudleb kätt ja kõnnib edasi. Või tuleb pargis juttu ajama keegi Alejandro, kes tahaks minuga diili teha, et mina rääkigu temaga inglise keeles ja tema minuga hispaania keeles, mõlemad saame kasu. See diil/mees mulle aga ei meeldinud. Ükspäev aga kohtasime Tambetiga linnas meest, kes arvas, et me oleme sakslased hakates meiega saksa keeles rääkima, meie aga eelistasime inglise keelt, poiss pani inglise keeles edasi. Ta otsis sakslasi, et Saksamaale vahetusüliõpilaseks minna, kuuldes aga, et oleme eestlased, hakkas meiega soome keeles rääkima, et sarnased keeled ju. Tal olla kunagi Soomest üks hambaarst külas olnud. Siin leidub väheseid, kes inglise keelt oskaks ja sa satud sellise polügloti peale.
Meehiko bürokraatiast.
See olevat siin jube, kui sul midagi vaja on, siis ole nõus maksma, et asjad liikuma saaks. Seda ütles Mexico sitys elavTambeti töökaaslane MAW. Vaatamata sellele, et ta nii ütles, otsustasid nad Tambetiga (õigemini Tambet väga tahtis ja ajas teisele ka isu peale) tellida endile miniläpakad Asus Eee PC -d. Ajasid oma nädal aega asju, et vältida Mehhikos kehtivat 17% maksu, see neil ka õnnestus. Läpakad said DHLiga USAst Mehhikosse 1,5 päevaga saadetud, aga need jäid tolli kinni ja kui MAW poleks sinna kümneid kordi helistanud, oleksid need sinna vist jäänudki ning 5 päevaga, mis nad seal olid, tiksus hinnale 1400peesot tollis hoiustamise tasu juurde. MAW sai täna enda oma kätte, Tambet aga enda oma veel mitte.
Selle põhjal Lonely Planeti Mehhiko raamatut me siia õigeks ajaks ei looda enam saada ja esialgsest plaanist saata kohvritäis asju postiga koju, loobume.
Ja mehhiko koertest. Unustage ära mu ammune jutt, et pole neid siin näinud. Neid on siin ikka kole palju, kasse pole. Oma häda teevad need koerad otse kõnniteele. On Tambet koerakaka sisse astunud ja mina ka. Minul ei vedanud, see kaka lirtsatas talla alt jala peale edasi, pühkisin selle salvrätiga ära ja kõndisin haisva jala ja paberiga 10 minutit enne, kui prügikastini jõudsin ja ühes WCs jalga pesta sain. Tim muidugi öökis selle haisu peale. Kõnnitee kui miiniväli.
Aga muidu on siin endiselt väga tore ja Tim ütles, et ei tahagi koju minna.

Naolinco-kingade koht

Saime siis lõpuks Naolincos käidud. Tim ka terve, paistetus peopesalt peaaegu kadunud.
Asutatud 1519.a. 18 tuhande elanikuga väikelinn asub Xalapast 32 km kaugusel. Naolinco tähendab náhuatli keeles “4 aastaaega”, mida iganes see ka ei tähendaks, või “Koht päikese all”.
Sõit bussiga sinna kestis 1tund 10 minutit (32km!). Bussi peale jõudsime me jälle napilt, nagu alati. Kohe, kui peale saime, hakkas see liikuma. Buss korjas teel veel rahvast juurde ja oli puupüsti täis, Tambet istus meist veidi eemal, tema iste oli ratta kohal ja vaeseke kügeles seal kägaras u pool tundi, kuni otsustas püsti tulla, et ühele vanatädile kohta anda ja oli peaga peaaegu laes kinni, välja ka ei näinud vaadata, sest aknad olid allpool. Meie Timiga nautisime aga imeilusaid vaateid bussiaknast: maalilised aasad lehmadega mägede taustal, pisiasulad oma värviliste kirikutega, kitsekari teel, mõned eeslid, väikesed poisid lehmade vahel jalgpalli mängimas. Kahju vaid, et pilte teha ei saanud, rahvast oli nii palju, et seal ei saanud liigutadagi. Bussiõit oli päris maru, vahel tahtsin silmad kinnigi panna, sest buss kihutas kuristiku äärel ja vastutulevad autod/bussid ei võtnud ka hoogu maha ning iga natukese aja tagant oli kurv kas mäest alla või jälle üles. Nii meeletult teistmoodi on see kõik, hinge võtab kinni.
Bussis palusime öelda meile, kui kohal oleme. Nii nad siis tegidki ja panid meid suvalises kurvis maha, näidates käega, et linn on seal. Samahästi oleksime võinud ka 30m edasi, kurvi taha sõita ja bussijaamast kesklinna saada. Ei saanudki aru, miks meid imelikus kohas maha pandi.
Linnake oli hästi nunnu, ma sattusin sellest eufooriasse ja Tambet palus mul maha rahuneda, et ma sellest vaimustunud (peata) olekust auto alla ei jääks. Peaaegu kõik selle linna poed olid kingapoed, sest siin valmistatakse kingi käsitööna. Kahjuks ei ostnud ühtegi kingapaari, sest ei viitsinud nii paljusid poode läbi käia ja nendest kolmest, mida külastasin, ei jäänud midagi väga silma. Hoopis poncho saime Tambetile. Me juba Tshiilis olles tahtsime osta, kuid toona, 6 aastat tagasi, ei raatsinud 500 krooni selle eest välja käia. Täna kauplesime pehme ja sooja poncho 470lt 400le peesole. Onu müüs meile oma ainsa pocho, öeldes, et neid niikuinii keegi ei osta. Ega me Mehhikos olles tegelikult ühtegi ponchode müügikohta polegi näinud.
Linnas ringi käia oli väga imelik, sest meid mitte ei piieldud, nagu alati, vaid vaadati suu ammuli, mõni jättis autogi seisma, et saaks meid vaadata. Ja kuna oli pühapäev-kirikupäev, siis oli ka vaatajaid jube palju. Huvitav, mitu mitte kohalikku turisti, nagu meie, seda kohta aasta jooksul külastab? Linnas käisime söömas ja ka koskesid vaatamas. Seekord läksime sinna taksoga, sest kohalikud teed juhatada ei oska ja viitasid siin ka ei olnud, katsume oma vigadest õppida. Tegelikult olid kosed u 1km kaugusel, tagasi jalutasime. Vaade koskede juurest oli imeilus. Meie sada aastat vana fotokas ei tee enam nii ilusaid pilte ja mõtleb kaua... piltidelt ei paista see vaade üldse nii ilus. Aga eks halb fotograaf süüdistabki aparaati.
Tagasi linna sõitsime veidi suurema bussiga, ka rahvast ei olnud enam nii palju. Mõnus soe ja päikseline päev ning sama soe tunne sellest päevast.

Hack Week

Sellel nädalal oli Tambetil Hack Week, see tähendab seda, et programmeerijad saavad nädala jooksul teha seda, mida hing ihaldab. Tavaliselt on sellistel nädalatel Tambetil nägu kogu päeva jooksul naerul, tihti hõõrub käsi ja itsitab naljakalt - täielik crazy person, keda lõbus vaadelda. Seekord oli ka 3 päeva selline. Kolmapäeval ja reedel käis ta aga oma töökaaslastega norraka pool tööd tegemas, ja tööhull, nagu ta meil on, kes kui 8 tundi tööd teha ei saa on kohe pahur ja närviline, ei saanud ta seal rahus olla, sest lõunapausid kujunesid 3 tunni pikkuseks ja oma tööd korralikult teha ei saanud. Aga see eest sai ta käidud kallis argentiina söögikohas 250.- peeso eest liha nosimas ning hispaania kööki nautimas ja kohvi joomas (katsu sa Eestis Tambet kohvikusse saada). Midagi hoopis teistsugust, kui meie 70 peesosed lõunad kolmele.
Meil Timiga oli päris igav kodus, sest oleme ju harjunud Tambetit kiusama, kuigi ta teeb hoolega tööd. Paar sõna juttu hea vahel sekka öelda. Nii me siis olimegi hästi palju õues, kus eile juhtus Timiga pisike õnnetus. Nimelt purskkaevu juures mängides, nõelas teda mingi pruun karvane kolmnurkne aeglaselt lendav putukas, kelle astel veidi pikem ja õhem, kui herilase oma. Selle sain ilusti peopesast välja. Pole suutnud veel netist seda putukat tuvastada.
Jooksuga tulin lapsega koju, et ruttu allergiaravimit anda, sest peopesa oli oma mõõtmetes oluliselt suurenenud ja laps kisas valust. Suurest väsimusest jäi ta mul magama, kuid õhtul ärgates ja kuni magaminekuni 12 ajal oli lõbus laps. 1 ajal tõusis tal aga kõrge palavik. Mehike võitles selle putuka mürgiga unes vapralt, palavikualandajat ei andnudki. Hommikuks oli meil jälle lõbus sell, kuid ikka veel nõrgalt palavikuline ja väsinud ilmega.
Meil oli plaanis Naolinco nimelisse linna sõita, mina olen sinna kibelenud nüüd juba 3 nädalat ja kuidagi ei õnnestu. Ehk homme läheme, vaatame, kuidas Tim ennast tunneb.

PS. Muts olla ette heitnud, et õlle hinda pole maininud. Häbi tõesti mul olgu, sest see märjuke ju mulle maitseb. Kõrtsus saame 0,3se 15 peesoga, poes on 6-pack 0,3 seid klaaspudelis 44.-. Et siis poes umbes nagu meil. Plekkpurgis on veits odavam.

Maavärin

Täna varahommikul äratas meid Tambetiga sügavast unest meie voodite võdisemine vastu seina. Vaatasime mõistmatult teineteisele otsa ja kuna see võdisemine oli nii nõrk, siis me ei reageerinud ka sellele mitte kuidagi, panime pead patjadele tagasi ja jäime hetkega uuesti magama. Ma vaid korraks mõtlesin, et lükkaks voodi seina juurest kaugemale, siis ei võdise, kuid see uni oli nii meeletult magus, et mõte jäi pooleli, uni viis mu unedemaale tagasi. Taantjärele mõeldes, oli see ju meie esimene kogemus maa õhkõrna värisemisega, meie aga olime nii unised, et ei jõudnud sellele mõeldagi. Selge peaga oleksin mina vist kartma hakkanud.

Chachalacas

Laupäeva hommikul suundusime randa, et lihtsalt puhata mitte midagi tehes. Eelnevalt olime Google Earthiga välja valinud meile lähima ranna, siis ohtralt googeldanud seda kohta. Tundus, et meile see Chachalacase linnake 3 kilomeetrise liivarannaga sobib.
Esialgu bussiga (46 peesot) Jose Cardeli nimelisse linna 1 tunnisõidu kaugusel meist. Kui Cardelis bussist väljusime, saime tunda 30+kraadist lämbet õhku. Meie Xalapa on selle poolest mõnus koht elamiseks, sest siin pole sellist tapvat kuumust peaaegu kunagi.
Cardelist tahtsime edasi minna kohaliku bussiga, kuid nagu Xalapaski lähevad bussid väikestesse asulatesse linna suvalistest kohtadest, ühist maabussijaama siin pole. Kohalikud, kelle käest teed bussipeatusse küsisin, ei oskanud lühidalt rääkida, seetõttu läks mul pool jutust meelest ja ma pidin uuesti ja uuesti küsima. Loomulikult pole see nende viga, et nad nii palju üleliigseid sõnu kasutavad, vaid ikka mina olen saamatu, kui ei suuda meelde jätta mitu korda tuli keerata otse või vasakule või paremale, või hoopis teist teed pidi veel. Bussipeatuse me lõpuks 15 minutilise otsimise järel leidsime. Bussi aga oodates, tüdines üks tädike seda ootamast ja sebis takso, kutsus meid ka peale ja ühe vanakese veel hinnga 10 peesot per nägu 10 km kaugusel asuvasse Chachalacase randa (buss maksab 9 peesot). Kui meid oli juba 5 inimest taksos sõitmas, hõikas tädike bussipeatustes olijatele: a la playa? Me Tambetiga arutasime, et kuues inimene pannakse vist pakiruumi, kuid ei, nad saidki ühe soovija veel ja see istus ette. Nii me siis sõitsimegi randa 3 inimest ees ja 4 taga (neljas oli muidugi Tim, aga tema ka juba lauitab).
Teel randa nägime inimesi, kes olid mingi nööri teele ette tõmmanud ja raha nõudsid, kuid takso lasti niisama minema. Oleksime me nt rendiautoga olnud, pidanuks kindlasti ka maksma. Mehhikos on pisikestes asulates iga 50 m järel lamav politseinik, kaugele ei jõuaks pageda.
Takso tõi meid rannale lähedale, seal sõime kohe kõhu enne randa minekut täis. Süües üllatusime meeldivalt, kui kõrvallauast kohalikud tellisid meiega täpselt samad söögid, mehel Tambetiga sama ja minul naisterahvaga sama valik. Minu söök oli meeletult maitsev, ütlesin seda ka restorani omanikule. Me juba enam-vähem teame, mida me tellime ja nii on ikka hulga parem, kui huupi tellides. Just paar päeva tagasi tulime koju tühjade kõhtudega, sest mõlemad olime tellinud omast arust liharooga, kuid nimetuses oli 1 täht teine ja saime hoopis leemes hulpiva krabi, mida küll lutsutasime kaua, aga kõhtu ei saanud midagi.
Rannas olime me muidugi ainsad valged inimesed, ülejäänud olid kõik kohalikud, kelle rannakommetest ma väga hästi aru ei saa. Peaaegu eranditult kõik inimesed ujuvad koos riietega, isegi mehed ei võta särke seljast. Minul jäigi ujumas käimata, sest ma ei julgenud riivata nende tundeid, minnes poolpaljalt vette. Tegelikult oli tuul väga vali ja ma ei viitsinud lainetega kaklema minna. Muideks tuul on vaid rannas, 20 m eemal seda enam pole. Randa tullakse kogu perega ja suure söögikastiga, samas tuleb rannas koha eest sööki-jooki tellida. Loomulikult istuvad nad rannas olles laua taga tooli peal ja autod sõidavad rannas ringi.
Meie lapsukest ma rannas praktiliselt ei näinud, süüa ta ei tahtnud, pissile ka mitte, muudkui mängis liivaga terve päeva, õhtupoole avastas ka veemõnud ja jooksis lainetes ringi. Tõeline puhkus kõigile.
Õhtul enne pimedat hakkasime hotelli otsima, väga palju ei viitsinud otsida, võtsime ühe 200 peesose väsinud ilmega hotelli, kus peale meie peatus 1 paarike, oli vaikne ja mõnus.
Peale õhtusööki rannas läksime magama, et hommikul jälle randa minna. Õhtusöök tegi Tambeti kõhus natuke pahandust, aga nii vähe, et isegi söetablette ei läinud vaja.
Hommikust läksime randa sööma. Küll on ikka mõnus istuda rannas ja juua hommikukohvi ja veel meile sobivalt mõnusa pilves, kuid väga sooja, 27 kraadise, ilmaga. Täna oli tuul veelgi kurjem, saime sellest isu täis 2 ajal päeval ja läksime sööma samasse kohta kus eile saabudes. Onuke küsis kohe, kas mina tahan sama sööki ja tõi mulle seda umbes poole rohkem kui eile (vot kuidas inimesed hindavad seda, kui neid kiita). Söögikohas sõbrunes Tim ühe onuga, Jose Juaniga. Me Tambetiga juba ammu märkasime, et Timil on Oliveriga palju ühiseid jooni, see inimestega kontakti loomine, suhtlema hakkamine on ka üks neist. Ühesõnaga, üks asi viis teiseni ja kui ma WCst tagasi tulin, istus Tambet onudega lauas ja jõi õlut. Kui me sinna randa veel peaksime tahtma minna, siis saame kasutada onu tühjana seisvat maja seal. Onu ise elab ka Xalapas, aga restorani omanik, kus sõime, hoiab vist sel majal silma peal. Ega me selle onu majja ikka ei lähe, randa aga küll veel.

Prügi

See siin on meie maja, aga mitte sellest ei teinud ma pilti, vaid prügist selle ees.
Prügi viskavad päris paljud inimesed maha, ka parkides jäetakse pinkide juurde oma rämps maha. Kuid tegelik olkord linnas on päris puhas, sest koristajaid on palju. Mis aga meid siin hämmastab, on see, kuidas olmeprügi viiakse kilekottidega maja ette tänavale prügiautot ootama. Õhtuks on terved tänavaääred prügikuhilaid täis. Meie tänav on väike, siin ka prügi vähe, kui aga suurele tänavale minna, siis "Tere tulemast prügimäele!" Võigas vaatepilt. Prügiautot on põnev vaadelda (me Timiga mõlemad huvilised jälgima). 4 meest teevad kiiresti oma tööd: üks istub katusel ja lammutab pappkarpe, teine on roolis, kolmas mees viskab kotid autokasti, kus prügi sees istub 4. mees, kes kompab kõik kilekotid paljaste kätega ükshaaval läbi. Pole aga näinud, kas ta ka leiab sealt midagi.

Head rotiaastat!

Mitte et ma hiina kalendri värki usuks, lihtsalt jäi silma, et 20 minuti pärast algab. Seega, head uut aastat!
Kuidas Tambet raamatut otsis. Tambetil õhtuti igav- arvuti taga olla ei saa, selle okupeerin mina või Tim ja telekat vaadata ka ei taha. Niisiis, otsis ta netist välja kohaliku ülikooli raamatupoe asukoha, kus idee järgi võiks ju olla ka ingliskeelset kirjandust. Kuid nagu meil senimaani pole kohtade lokaliseerimisega õnneks läinud, ei juhtunud ka seekord teisiti. Raske on see seetõttu, et tänavapoole on vaid kohtade imelikud sissepääsud, tavalised märgistamata uksed, mis viivad hoonete sügavikku, kohati paarkümmend meetrit. Ei julge nendesse piiluda.
Otsustasime siis kohalikku kaubanduskeskust külastada. Tambet arvas nägevat seal mõningaid raamatuid ka inglise keeles. Neid oligi 10 tk, armastus- ja kriminaalromaane, mis olid pisikesed kapsaks loetud raamatud ja maksid 120 peesot. Ei teagi, miks Tambet arvas, et siit saab midagi, kui rahvas inglise keelt ei mõista ja välismaalasi ka siin linnas praktiliselt pole. Tambeti raamatu otsimine luhtus, kuulab nüüd audiobooki.
Kuidas mina ehteid ja lilli sain.

Kuna toitu poest polnud vaja osta, avastasin ma end vaatavat hoopis teisi asju, seekord siis kohalikku käsitööd. Silma jäid mõned ehted, mis sest, et ma neid kunagi ei kanna, nad olid nii ilusad! Osa toon teile, äkki pildil (mida ei osaka keerata) olevaid kõrvarõngaid hakkan kandmagi.
Koduteel nägin tänava ääres pisikest räbalais tüdrukukest, selliseid lapsi siin ikka kohtab. Tüdrukul oli kaks kallade kimpu käes, ühe ostsin 5 peesoga endale. Ma tänasin tüdrukut, endal pisarad silmis, nii kahju oli lapsest, kes peab õhtuti endale söögiraha teenima.

Lapsed siin üldse paistavad palju tööd tegevat, enamasti nad müüvad maiustusi ja karastusjooke. Ma ikka olen ostnud neilt midagi. Koolikohustus on kohalikel lastel vaid 4 tundi(8.00-12.00), sest rahvast palju, õpitakse 2 vahetuses ja munitsipaalkoolis pikemat aega ei õpetata. Seega, vaba aega väga palju. Vaid erakoolide õpilased saavad õppida 8.00-14.30ni.
Kuidas Tim esimest korda kodu mainis ja tacosid sõi.

Tambet rääkis täna Timile sellest, kui tubli meie naabritüdruk Kärt on, kes sai kolmeseks ja enam üldse ei jonni. Tim lubas siis ka mitte jonnida ja küsiski, millal me koju läheme. Senimaani, ei tundnud ta hetkekski huvi, kas me lähemegi kunagi tagasi, siin ka ju kodu.
Ja kohalikku sööki ta hakkas sööma eile, kui me käisime söömas meist mõned majad edasi vastavatud söögikohas. Seal ma rääkisin talle, et Alex sööb isegi Eestis neid, sest Signe oli rääkinud, et Tim Mehhikos sööb, ja asi läkski käima. Täna sõi ka minu tehtud quesadillasid. Lapsed ikka ei võta täiskasvanutelt eeskuju mitte üldse, vaid omasuguste arvamus läheb korda.

Iseseisvuspäev

Täna oli mehhiklastel iseseisvuspäev, Meie Timiga läksime, nagu tavaliselt, parki jalutama ja see oli emmesid-issisid lastega paksult täis. Me siis tegime ka kõiksugu laste värki: hüppasime batuudil, sõitsime rongiga, kus ka Miki ja Shrek peal olid ning Tim sõitis ka vinge elektrimotikaga. Nägime pargis halli-pruunikirju oravat, pisikest erekollast linnukest paari sammu kauguselt ja rohelist ara-papagoid puu otsas. Seda kõike just siis, kui mul fotokat kaasas polnud, läksin ju lihtsalt parki tavalist esmaspäeva veetma!

Tegelikult tegid Tim ja Tambet kõiki neidsamu asju eile, kui minul oli lapsevaba poolpäev. Päeva teine pool oli Tambeti päralt, kui ta oma töökaaslastega käis kõrtsus ameerika jalgpalli finaalmängu vaatamas (superbowl). Öösel tulid kõik meile maailmaasju arutama. Saime näiteks õududsega teada, et poodides need kauba kilekottidesse pakkijad ei saa mitte mingisugust palka, neile tuleks mõned mündid anda, mina aga olen juba pea kuu aega lihtsalt naeratanud ja tänanud neid. Aitäh ju ei toida. Küll mul on ikka häbi nüüd.

Ja jälle külas

Veracruzi karnevalile me siis seekord ikkagi ei läinud. Pole me ju just kõige paremad rahvamasside talujad. Tuletasime endile meelde viimati külastatud Palamuse laata ja igasugune tahtmine miljonitega karnevali nautida oligi kadunud.
Tänase hommikupooliku, kokku 5 tundi, jalutasime jälle parkides ringi. Timile ja Tambetile on need jalutuskäigud väga meeltmööda- üks saab lasteatraktsioonidel end lõbustada ja teine viludas lösutada. Mina aga, rahutu hing, tahaks muudkui linnast välja, mingeid pisemaid kohti ümbruskonnas vaadata. Paraku jääb meeste tahtmine peale.
Külas käisime seekord Tambeti norrakast töökaaslasel, Hans Peteril, kes elanud Mehhikos alates 1999. aastast, viimased 4 aastat Xalapas. Kodu tal äärelinnas, endise kohviistanduse kohal, ilusa vaatega linnale. Kodu läbi kahe korruse, nagu nad siin enamasti on (vähemalt nii ma olen aru saanud). Mingit aeda (krunti) kodude ümber üldiselt pole, kuid ruumi puhkamiseks vms on katusel. Kodudes on plaaditud põrandad. Köögid on tellistest ehitatud, krohvitud, uksed ees ja köögitasapinnad ka plaaditud.
Ekstra Tambeti pärast tulid ka Mexico cityst ameeriklasest 2m pikkune iiripunase pea ja habemega töökaaslane MAW ja tema mehhiklannast naine, kel nimeks Alma (hisp.-hing), kes peatuvad Hans Peteri pool, sest meil pole ruumi. Saime linnas kokku, jõime kohe maru maru maru head külma kohvikokteili, jalutasime ka veidi pargis ringi. Sellised sininahalised ehk siis väga valge nahaga 3 suurt meest paistsid väga silma selles turistivaeses kohas.
Hans Peteri pool ajasime pikalt juttu, sõime pizzat. Pizza on Mehhikos aga võrreldes teiste toitudega jube kallis: 400 peesot maksid 3 pizzat+pisike ports kanatiibu. Samas kui täna päeval pugisime Tambetiga 35 peeso eest kõhud punni. Nagu Tambeti töökaaslased ütlesid, on Mehhikos kõik eluks hädavajalik odav ja mitte nii vajalik kallis. Pizza pole eluks hädavajalik.