Villa Rica

Laupäeva õhtul saabusime Villa Rica kalurikülakesse. 1 km pikkune jalutuskäik sinna kulges mööda idüllilist mägiteed, kus linnud edastasid oma kauni hääega uutest tulijatest, rohutirtsud tuletasid veidi kodust suve meelde, lehmad mälusid segamatult heina karjamaal ja eesel oli millegipärast häiritud, kisas meeletult, nagu oleks tal valus.
Külakesse saabudes ootas meid ees teehargnmine, lähed paremale- saad cabaña rendile, vasakule minnes aga restorani, läksime paremale. Cabañad siin on aga lihtsalt majad palmilehtedest katusega, mida üldiselt kasutatakse restorani pidamiseks. Mereranda mööda läksime siiski vasakule, otsides kohta, kus saaks ööd veeta. Rannas olid mõned seltskonnad oma telgid püsti pannud ja me oleksime tahtnud sama teha. Poleks Timi kaasas, magakski otse mererannas, liiva peal ja poleks ka häda midagi. Lõpuks küsisime ühest söögikohast, et kas neil külas magada ka kusagil saab ja toodigi välja mingi tädi, kes viis meid ühte majja ja pakkus tuba 250ga, kindlasti ta nööris meid, kuid me tahtsime ruttu kotid seljast visata ja vette sukelduda. Maja oli tegelikult mererannas ja väga mõnusas kohas.
Väljas oli juba pime, kui me ujuma läksime, nii mõnus vesi oli, tuul oli vaibunud, lained polnud enam nii meeletult suured kui päevasel ajal ja üldse kogu see külake jättis nii positiivse mulje. Seletamatult mõnus on Vabariigi aastapäeva tähistada kaunis mererannas merekohinat kuulates ja hiljem Tambetiga enne magamaminekut söögikohas, kus vaid 2 lauda, õlut kanataskute kõrvale juua ning lõpuks maksta 44 pesone arve 6 kanatasku ja 2 õlle eest!
Hommik enam nii positiivet muljet ei jätnud, inimestest ei saanud me aru, sest nad pudistasid sõnu suust välja ja söökide nimetused on siin Xalapa ümbrusest erinevad, süüa ka ei saanud seda, mida tahtnuksime.
Hommikul 9st kella 13.30ni olime rannas, kalameeste varustuse varju all. Hea oli vahepael kodus WC-s käia, muidu otsi seda taga, siin aga tuba otse rannas (tegelikult u 70m). Tuul leevndas seda koledat kuumust, mis meile sel päeval osaks sai. Ilm oli nii kuum, et 2 sammuga olid higine ja janune. Hirmuga mõtlesime, kuidas me küll täna mäkke ronime, tahtsime minna vaatama Quiahuiztlani varemeid 2 püramiidi ja 70 mingitsorti templiga. 3 km teekond 300m tõusuga lõõmava päikese käes on mulle, kuumarabandusi saavale inimesle, paras pähkel. Nägime paari pilve, suur veepudel kaasa ja minek. 1 km lõigu maanteeni saime läbitud abivalmis politseinikuga, kes sõitis oma põrnikaga linna tööle. Istusin tagaistmel politseirelv kanni all. Edasi kõndisime aeglaselt mäkke, mina muutusin kohe näost punseks, nii kuum oli. Laps on aga meil rauast, temal ükskõik, kus parasjagu keksida. Mina vaevalt vantsisin, Tim jooksis ja Tambet sammus rahulikult säästes jõudu juhuks, kui peaks Timi kukile võtma. 30 minuti pärast korjasid meid peale 2 naisterahvast ja jumal tänatud, muidu mina poleks vist mäkke jõudnudki, vähemalt elusalt mitte.
Üleval imetlesime vaateid alla merele, kust olime tulnud. Vaade oli paljuski sarnane Krimmi Ai Petri mäelt avanevale vaatele, aga see oli ka kohutavalt ilus. Varemeid vaatasime ja puhkasime 1,5 tundi. Alla jõudsime sammuda umbes 7 minutit kuni meile küüti pakuti autosse, kus oli 1 koht vaba! Üks onu tuli välja, et meie saaksime koos sõita, ta peatas teise auto ja sai ka ikka autoga alla. Meid taheti kohe Cardeli viia, kuid me polnud nõus tüli tegema, jäime maantee äärde bussi ootama. Seda aga ei tulnud ega tulnud, peatus hoopis üks takso, kus 3 inimest juba peal, mis tahtis meid 50ga (bussiga sama hind) kohale viia. Istusimegi kolmekesi esiistmele. Sellist surmasõitu rohkem küll kunagi ei tahaks teha. Hirmus oli kihutada 120ga kolmekesi (koos juhiga neljakesi) ees ja turvarihma kasutamata! Eriti veel kui oleme harjunud alati turvavööd peale tõmbama. Inimelu ei maksa Mehhikos midagi, siin sõidavad kõik nii. Eriti popp on Jeebu kastis plastmasstoolidel sõita.
Cardelist edasi Xalapasse, koju. Kell 9 magasime kolmekesi sündmusterohkest nädalavahtusest meeldivalt väsinutena juba sügavat und. Kahjuks läks uni 3 ajal ära, kükitasin arvuti taga 5ni, kuni Tim mulle kööki järele tuli ja magama viis.