Mehhiklastest

Mind tabas mingi laiskuse tõbi, ei saanud paar päeva pisikese palavikuga voodist välja. Kui minu tavaline kehatemperatuur on 36.0 kraadi või veidi alla selle, ja tõuseb see väga harva, siis 37,6 on suhteliselt talumatu. Ei teagi mis põhjusel ma niimoodi nõrgaks jäin. Paracetamool aitab end paremini tunda. Aga see selleks.
Mehhiklastest.
Nad on ilusad. Eriti noored neiud ja pisikesed 2-3 aastased tüdrukud, latiinotarid. Nii tahaks neist pilte teha, aga ei ole seda soont juurde minna ja pildistamiseks luba küsida, salaja aga pole südant seda teha. Muidugi üle 40ne naine enam ilus pole, ta on kortsus ja tüse. Põlisrahvas on tumeda nahaga ja lühikest kasvu, neid on tänavapildis umbes pool, teine pool on mingid segaverelised, paljud isegi väga pikad.
Nad laulavad. Aega ja kohta valimata, kui parasjagu tuju tuleb. Vabalt võid sattuda kõndima tänaval noormehe kõrval, kes laulab kõva häälega kuhugi kiirustades; või hakkab bussis mõni tädi järsku laulma; või lauldakse pargis sinu kõrval nii, et sa võpatad ootamatusest. Aga laulavad ilusti, meeldiv kuulata.
Nad on tundelised. Kõik pargid on paksult musitajaid täis. Omavahel suheldes kasutatakse väga palju hellitussõnu, mi amor (mu arm) on paarikestel ohtralt kasutuses. Tülitsemas või kaklemas pole veel kedagi õnneks näinud.
Neile meeldib suhelda. Nad tulevad ja hakkavd kohe juttu ajama, küsimata kas sa neist arugi saad. Mul on siin üks vanake pargikoristaja, kes mind kaugelt üle tänava tervitab, paraku nimi ei ole talle hästi meelde jäänud, ta hõikab: hola, Tulia! Või jookseb noormes üle tee otse minu poole, tutvustab end ja küsib minu nime, ütleb, et oli väga meeldiv tutvuda, suudleb kätt ja kõnnib edasi. Või tuleb pargis juttu ajama keegi Alejandro, kes tahaks minuga diili teha, et mina rääkigu temaga inglise keeles ja tema minuga hispaania keeles, mõlemad saame kasu. See diil/mees mulle aga ei meeldinud. Ükspäev aga kohtasime Tambetiga linnas meest, kes arvas, et me oleme sakslased hakates meiega saksa keeles rääkima, meie aga eelistasime inglise keelt, poiss pani inglise keeles edasi. Ta otsis sakslasi, et Saksamaale vahetusüliõpilaseks minna, kuuldes aga, et oleme eestlased, hakkas meiega soome keeles rääkima, et sarnased keeled ju. Tal olla kunagi Soomest üks hambaarst külas olnud. Siin leidub väheseid, kes inglise keelt oskaks ja sa satud sellise polügloti peale.
Meehiko bürokraatiast.
See olevat siin jube, kui sul midagi vaja on, siis ole nõus maksma, et asjad liikuma saaks. Seda ütles Mexico sitys elavTambeti töökaaslane MAW. Vaatamata sellele, et ta nii ütles, otsustasid nad Tambetiga (õigemini Tambet väga tahtis ja ajas teisele ka isu peale) tellida endile miniläpakad Asus Eee PC -d. Ajasid oma nädal aega asju, et vältida Mehhikos kehtivat 17% maksu, see neil ka õnnestus. Läpakad said DHLiga USAst Mehhikosse 1,5 päevaga saadetud, aga need jäid tolli kinni ja kui MAW poleks sinna kümneid kordi helistanud, oleksid need sinna vist jäänudki ning 5 päevaga, mis nad seal olid, tiksus hinnale 1400peesot tollis hoiustamise tasu juurde. MAW sai täna enda oma kätte, Tambet aga enda oma veel mitte.
Selle põhjal Lonely Planeti Mehhiko raamatut me siia õigeks ajaks ei looda enam saada ja esialgsest plaanist saata kohvritäis asju postiga koju, loobume.
Ja mehhiko koertest. Unustage ära mu ammune jutt, et pole neid siin näinud. Neid on siin ikka kole palju, kasse pole. Oma häda teevad need koerad otse kõnniteele. On Tambet koerakaka sisse astunud ja mina ka. Minul ei vedanud, see kaka lirtsatas talla alt jala peale edasi, pühkisin selle salvrätiga ära ja kõndisin haisva jala ja paberiga 10 minutit enne, kui prügikastini jõudsin ja ühes WCs jalga pesta sain. Tim muidugi öökis selle haisu peale. Kõnnitee kui miiniväli.
Aga muidu on siin endiselt väga tore ja Tim ütles, et ei tahagi koju minna.