Pueblas

Saime osaliselt Pueblas kokku. Jaanus ja Marek jäid USAsse toppama. Lend jäeti ära. Jaanus saabub täna öösel. Meie aga saime eile Avisest auto, panime selle tasulisse parklasse ja kolasime õhtul linnas ringi otsides kohta, kus süüa. Mina olin kaarti vaadanud, a vist sai seda tagurpidi uuritud, nii sattusime keslinnast ja söögikohtadest kaugele. Tunnise otsimise järel võtsime tänavalt grillkana ja poest õlut juurde ning 9ks olime juba väsinud ja läksime magama. Hommikul läksid mehed ja Krista 4200m kõrgusele Cofre del Perote mäkke, mis asub Pueblast Xalapa poole u 3 t kaugusel. Mina oleksin ka kohutavalt mäkke tahtnud minna, kuid 3 aastase Timi eluga ei saa riskida. Alla 5, 7, 9 (erinevatel andmetel) aastasi lapsi üle 3000m ei tohiks viia, sest kuigi nad taluvad kõrgusi paremini, ei oska nad öelda, kui häda käes ja hilinenud abi korral surevad. Meie käisime Timiga kohalikus "Aafrikas", kus 200 peeso eest sai 6 tundi(4,5 asemel) bussiga sõita ja loomi läbi akna vaadata. Tunne olekski võib-olla olnud nagu Aafrika safaaril, kuid rahvast oli seal mustmiljon ja see häiris veidi mind, mitte Timi. Laps vaatas huviga kuidas kaelkirjak bussiaknast sisse vaatab või lõvid kuuma päikese käes keel suust väjas puu all magavad. Päris lahe oli. Ja pühad on siin linnas küll täies hoos, tänavatel on liialdamata miljon, ehk pool selle linna elanikkonnast. Homme hommikul suundume Veracruzi poole, kuid ei tea veel, kuhu täpsemalt.

Oleme laiali

Mina olen Timiga Xalapas. Tambet töökaaslase MAW pool Mexicos (kell 5 sõitis välja ja just -23.00- saabus sinna). Indrek, Krista ja Muts saabusid (loodetavasti) mõned tunnid tagasi Mexico Citysse, kus homme kell 12 toimub neil kesklinnas ühe kiriku juures kokkusaamine Tambetiga. Ning Marek ja Jaanus alustavad lendu mõne tunni pärast Brüsselist. Kohtume kõik (v.a. Marek) homme Pueblas, Santo Domingo nimelises hostelis.
Hommikul annan korteri prouale üle. Käisin õhtul temaga rääkimas ja ei saanud hakkama. Mineviku vormi hispaania keeles ei tea. Jube raske oli suhelda. Proovid ühte lauset - ei tule, teisega sama ning lõpuks ei saagi proovida, sest ainult kokutamine tuleb välja. Umbes sellist juttu ajasin: Tambet tahab öelda, head aega, aga ei saa, sest teid ei ole kodus päeval. Ja ta juba lahkus (vähemalt seda oskasin minevikus öelda) Mexicosse. Señora Estela pakkus bussile viimist, üritan hommikul veenda teda, et meil taksoga ka mugav sõita. Mitte ei taha tüli teha.
Reisikirjeldusi meie tegemistest ma kindlasti kirjutan, sest võtame kaasa oma läpaka, kuid kui hotellides netti ei juhtu olema, siis ma neid kirjutisi postitada ei saa.
Seega, kui mitte varem, siis kuulmiseni 6. aprillil.

Coatepec

Täna, pühapäeval, otsustasime minna Coatepeci nimelisse väikelinna, mida külastasime 2 kuud tagasi elupaiga otsinguil. Passisime kodus poole kaheni, lootes, et kohale jõudes enam nii jube kuum pole. Täiesti õige mõtlemine meie poolt, sest peale kolme, kui me Coatepecis mäkke hakkasime liikuma, tekkisid ka mõned pilved ja tõusis tuul, mis leevendasid saunas olemise tunnet.
Xalapast lõunas asuv koloniaalses stiilis Coatepeci linn on asutatud 1684 ning selle kõrgus merepinnast on 1200m. Linn otsustas alates 2006 aastast oma tunnuslausena kasutusele võtta: maagiline linn, sest see ühendab endas linna ja metsikut loodust. Seekord sattusime siia pühal pühapäeval ja rahvast oli linna pisikesel keskväljakul meeletult palju. Otsustasime kõigepealt maha istuda ja kõhud täis süüa, et meie juba väsimuse märke näitava Timi meeleolu paremaks läheks. Peale söömist on ta alati lõbus. Söögikohas oli aga rahvast nii palju, et inimesed ootasid ukse ees, millal mingi koht vabaneb. Kui meil söök söödud oli, minul oli vaid kohvi joomata, tahtis Tim WCsse minna ning Tambet jäi üksi. Kohe oli mingi vanake tulnud ja kohta küsinud, Tambet ütles, et naine kohe tuleb tagasi, vanake aga selle peale laua taha istunud, öeldes, et ta teab jah ning kogu pere laua juurde seisma kutsunud. Mis siis Tambetilgi muud üle jäi, maksis arve ja läks laua tagant ära.
Söömast suundudsime Ussimäele, kus linna vaatamiseks miradoor (vaateplatvorm). Minul oli jälle kuumaga raskusi üles saamisega, kuid ma sain 100m tõusuga hakkama! (Siinkohal tuletaksin meelde, et Suure Munamäe suhteline kõrgus on kõigest 67m, siis tekib õige ettekujutlus meie ronimistest siin.) Kohati tundus, et tõus on 90 kraadi, vähemalt nii ma tahtsin arvata, Tambet pakkus kõigest 35 kraadi, aga jube järsk ikkagi. Ülevalt nägime ka veidi kõrgemal asuvat Xalapat ja loendasime Coatepecis 7 kirikut.
Alla tagasi ja bussiga koju. Tegime täna nii vähe ja aega võttis kõik kokku 5 tundi. Koju jõudsime kole väsinutena. Tim jäi peatselt magamagi. Kuum.

Semana Santa

Mehhiklastel, nagu teistelgi usklikel algas püha nädal, nädal enne lihavõtteid. Reedel linnas ringi käies oli tunda inimeste lõbusat meeleolu ja linn oli autodest täiesti umbes, me Timiga laveerisime nende vahelt koju. Üks auto tahtis meid ja 2 prouat ka alla ajada, kuid prouad hakkasid autot taguma ja karjuma autojuhi peale, niiet seekord jäime ellu tänu temperamentsetele kohalikele. Isegi telekakanalid manitsesid inimesi ettevaatlikusele liikluses.
Linnas müüdi kõikjal lilli ja mingeid palmilehtedest punutud pärgade moodi asju. Sellest rahvaste liikumisest ajendatuna ostsime eile igaks juhuks bussipiletid ette ära. Tambet kolmapäevaks Mexicosse, kuhu ta viib meie üleliigsed asjad MAW juurde hoiule ning kus kohtub neljapäeval rahvaga ja kõik koos tulevad Pueblasse, kuhu mina ostsin piletid neljapäeval kell 11 väljuvale bussile. Kõik peaksime saabuma Krista poolt juba broneeritud hotelli umbes ühel ajal.
Laupäeval ei teinudki midagi mõistlikku peale bussipiletite ostu. Käisime veel turul sombreerosid Tambetile valimas, kuid talle ükski ei sobinud, peale minu oma. Sellist ta aga ei taha, tahab samasugust nagu kohalikel. Ning käisime ka kohvikus imehead kohvijooki rüüpamas. Kogu laupäev. Nii laisad olemegi. Tegelikult on meil juba mitu päeva väga kuum olnud - 29, päike lagipähe ja tuulevaikne. Õhk üldse ei liigu. Maru raske on end motiveerida kuskile minekuks. Ixhuacan de Los Reyese nimelisse külakesse me ei jõudnudki kuuma ilma ja laiskuse tõttu. 2 tundi bussisõitu oleks meeletu piin.
Püha nädal on jõudnud ka meie vaiksesse tänavasse. Öösel laulsid inimesed pargis kirikulaule ja politsei sireen sekundeeris sellele monotoonsele laulmisele päris tihti. 2 ajal otsustas mingi kamp kirikulauljatest meie akaende alla lõõritama tulla ja see purjus inimeste laul ei olnud enam nii monotoonne, mille järgi magada saaks. Sellisel viisil siis saime osa pühast nädalast. Põnevamaid seiku lihavõtetega seoses on veel tulemas, sest paljudel mehhiklastel algas 2 nädalane puhkus ja meie ringirändamine satub nüüd samale ajale.

Asjad on nüüd nii kaugel, et me elame Xalapas veel vaid nädal aega. Lepingu järgi oleksime pidanud kas täna välja kolima või siis 7 päeva eest 1 kuu üüri, 5200 peesot maksma. Tambet käis üleeile señoraga vestlemas ja lubati mingi hind välja mõelda. Täna siis maksime 1700 ja mõni peeso peale. Vedas, sest hotelli poleks viitsinud kolida. Seal poleks mõeldav Tambeti töö tegemine, seda aga teeb ta nüüd eriti ohtralt, et enne puhkust saaks ikka kõik valmis. Ei tea kuidas see küll kõigil nii välja kukub, et viimase tööminutini on hirmus palju tegemist, sa muudkui rabeled ja rabeled ja töö ei saa kuidagi otsa... et kas keegi saab ka rahulikult puhkama minna? See 70 aastane señora Estela on meid nii soojalt vastu võtnud, kohe alguses meilt kõigilt musi põsele nõudnud ja Xicosse sõidutanud, sealt Timile juua ja süüa ostnud, vaatamata minu keelamisele ning nüüd korteris lubanud olla väiksema raha eest, me kohe ei tea, kuidas teda tänada. Selliseks puhuks oleks pidanud Vana Tallinn kaasas olema, kuid seekord me seda kaasa ei võtnud.

Meil on siinkandis kõik bussiga juurdepääsetavad ja señora Estela tütre poolt meile kirja pandud kohad, mida võiks külastada, läbi käidud. Vaatamata on jäänud siit kahe tunni bussisõidu kaugusel asuv Ixhuacan de Los Reyese külake, kuid nagu alguses Naolinco linnagagi, et õnnestu meil see sinna minek kuidagi. Ei tea, kas viitsib eeloleval nädalavahetusel minna. Vaatame. Oleme tegelikult parajalt laisaks muutunud. Ootame hirmsasti sõprade siiatulekut, et saaks juba Mehhikot ka veidi rohkem, kui paarisaja kilomeetri raadiuses näha ning veidi mugavamalt, kui seda bussisõidud on.

Nädalavahetusel ei teinudki midagi koleda ilma tõttu. Käisin Timiga pühapäeval interaktiivses muuseumis ära. Vot see oli muuseum. Iga õpetaja unistus, mulle kohe väga meeldis. Timile ka muidugi. Tambetiga olid nad seal üle-eelmisel nädalal 3 tundi, mina olin Timiga 4 tundi. Selg hakkas valutama ja näljased kõhud nõudsid süüa, muidu võiks sellises muuseumis lõpmatuseni olla. Pildid koos kommentaaridega panin mõned päevad tagasi juba albumisse.

Täna õhtul panin Timi magama ja naabrid seina taga kriuksutasid kapiust ja krõbistasid pistikupesa kallal, nagu nad seda igal hommikul ja õhtul teevad. Tim küsis mult, mis see on, millele vastasin, et naabrid toimetavad. Tim tahtis kohe issi juurde minna, et talle öelda, et need on naabrid, issi oli öelnud, et need on kollid.

Hea ja halb

Täna läks meil ilm koledaks. Läksime Timiga kell 10 parki, päike säras, polnud ühtegi pilve, oli väga soe, vast 26 kraadi. Kahe tunniga muutus ilm koledaks, kogu taevas oli pilves ja õhk jahenes 15 kraadini. Jooksime Timiga pargist koju, et sooja saada. Rahvas oli vist ilma muutusest teadlik, sest kõigil oli kampsun või sulejope seljas.
Nüüd on 13 kraadi ja sajab. Homseks lubas sama ilma. Tahtsime selle eest rannikule plehku panna, sest seal on alati soe, kuid ilmateade lubab ka sinna koledat ilma. Siis mõtlesime, et sõidame kõrgemale mägedesse, Pueblasse, kuid sinnagi lubab vaid 13 kraadi. Mingi külmafront. Oleme lõksus, mitte midagi ei anna teha sellise ilmaga. Kui oleks lihtsalt külm, siis oleks ideaalne matkamise ilm, kuid lubab ka vihma... Äkki hommikuks ilmateade muutub.

Päeval jäime oma lõunasöögiga eriti rahule. Viimasel ajal käime kohas nimega Huasteco, seal sai Tim kohe meie Xalapasse tuleku alguses tasuta friikartuleid ja juua.
Tambet võttis kala (reeded on siin kalapäevad) ja mina kana, Tambet sai oma 35 peeso eest: kõrvitsa-juustusupi, taldrikutäis tervet kala (nägi välja nagu meie suitsulest minivariandis 20cm pikk, 10 cm lai) oli ilus ja maitsev ka veel, lisandiks riis ja salat ning lõpetuseks kohvitarretis.
Meil Timiga sama, vaid kala asemel oli praetud kanafilee, lisandiks kooresed spagetid, just nii nagu ma ise teen, et oleks rammus.
Meeldiv lõuna tekitas tahtmatult hea tunde ja manas naeratuse näole, teistel tänaval kõndivatel inimestel selliseid õnnelikke nägusid koleda ilma tõttu polnud.

Indrekule, Jaanusele, Mutsule ja Kristale ning ehk ka Marekile.

Tahtsin pari asja soovitada.
1) 1 nädal enne Mehhikosse tulekut võiks võtta gefiluse kapsleid.
GEFILUS sisaldab piimahappebakterit Lactobacillus GG-d, mis:
- suurendab mao ja soolestiku loomulikku vastupanuvõimet;
- suurendab kahjulike mikroobide eest kaitsvate antikehade teket;
- suurendab kasulike piimhappe- ja bifidobakterite hulka;
- tasakaalustab mao talitlust.
Seda kõike läheb Mehhikos olles toitumusharjumuste muutumise tõttu kõvasti tarvis.
Mina Gefilust ühestki (3 käisin) Tartu apteegist detsembris ei saanud, ostsin Lacto7, sama teeb välja. Neid tuli 3 tk päevas võtta, apteekri pakutud 20tbl karbist jääb väheks.
Tim sai poole kallima, vaid lapse soolestikule omase bakteriga preparaadi.
Sõime neid siin kohal olles ka mõned päevad ja 2 kuu jooksul pole kõhuga probleeme olnud. Kõht on korrast ära 80% turistidest.
2) Lennukisse võtke kaasa kõhupuhituse vastu midagi. Meil olid Espumisani tbl, 12 tunni jooksul kulus kahepeale 12 tbl, ilma oleks ikka päris raske olnud.

Õnnelik

Kõik vist teavad, et meie laps pole kunagi maganud. Ma olen ikka kogu maailmale seda kuulutanud, Maarjamõisas EEG uuringulgi käinud. Mitte midagi ei aitanud tal uinuda. Nüüd aga, ma kohe sosistan kirjutades, ei taha ära sõnuda, magab õhtul kella 9st hommikul 8ni. Tim! ja magab! Ma ei tea, kas see on nüüd vaid Mehhikos olemise aja nii või jätkab ta ka kodus magamist. Loodan ikka viimast.
Mul on nii palju vaba aega, millest ma juba 3 aastat unistanud olen. Mida kõike saaks sellega teha. Tahaks kohutavalt maalida, täna ostsin isegi mõned õlivärvituubid, sest need on siin 3 korda odavamad, kui Eestis, kuid pintsleid ja lõuendeid/pabereid ei raatsi osta, kuidas ma selle kõik koju tooksin. Mõttes aga muudkui pintseldan.
Nii lahe on, kui laps saab lõpuks ometi puhata. Ja meie ka.

Niisama

Vaesed inimesed siin- koristajad meie majas, teenindaja paari lauaga söögikohas... jäävad kuidagi silma.
Meie koristajat, rõõmsameelset tädikest Alisiat pole siin majas tööl juba kuu aega. Sai kinga selle eest, et lõhkus ära pesumasinad. Veebruaris oli siin tööl noor tüdruk, kes mulle tegelikult ei meeldinud, sest tere tuli tema suust vaevaliselt välja. Ma ükskord pahandasin, kui ta 2 pesukorrast 3 tegi, ehk siis kasseeris meilt 40 peesot rohkem. Võibolla selle pärast oli ta minu peale kuri. Ka tema sai kinga, sest ei saanud majaelanike pesu pesemisega hakkama jättes helesinised pesuloputusvahendi plekid riietele. Minagi olen tema järel paari särki üle pesnud. Majas elavad aga rikkamat sorti inimesed, kes kohe ka pahandama omanikuprouaga lähevad, mitte nagu mina. Nüüd on siis uus, näis, kas saame näha selle vallandamist. Kole kahju neist kohe.
Meie maja kõrval asuvas söögikohas töötas üks tore noormees, kes küll vabandas häirivalt ette ja taha, kuid minu arust tegi oma tööd ülimalt hästi. Ta jooksis enne lõunaaega mööda linna ringi jagades päevapraadide nimetusi paberil ja kutsudes inimesi meie tupiktänavasse sööma. Meile sobis see variant eriti hästi, vaatasime enne sööma minemist netist järgi, mida ka pakutakse. Teda ka ükspäev enam tööl polnud. Kahju.
See, kuidas need söögikohad siin ümbruskonnas majanduslikult hakkama saavad, on paras müstika. Nendes kohtades on 5-10 lauda. Inimesi näeb seal vaid poole kolme ja nelja vahel lõunat söömas, siis ka korraga vaid 4 inimest ning personalist on kokk või paar, nõudepesija, paar omanikku, ettekandja või koguni kaks. Seda kõike komplektlõuna hindadega 25-35 peesot! Hea, kui päeva jooksul 10-15 inimest söömas käib. Mitte ei saa aru, kuidas see toimida saab, kui päeva käive on nt 400 peesot, millist kasumit nad küll saada võiksid?

Tambetil on pulsimõõtja patarei vist tühjaks saanud. Käis eile jooksmas ja see ei töötanud. Tagasi tuli mees umbes sellise näoga nagu mina kuuma ilmaga küngast vallutades- tulipunane ja kohe-kohe kokku kukkuv, arvasin, et hakkab oksendamagi. Kuuma oli vast 29 kraadi ja äikeseelselt lämbe. Ilma pulsimõõtjata ei oskagi enam mõistlikult joosta. Lugesime siis netist pulsimõõtja patarei eluea kohta ning tuli välja, et kui seda mitte pesta, siis ongi see suht lühike. Pesta soovitati aga peale iga kasutuskorda ja Tambet polnud mitte kunagi seda pesnud.

Lõpuks ometi saime chipi-chipit tunda. Ühelt taksojuhilt küsisin järgi, et kas see nüüd ongi siis chipi-chipi. Kogu linn oli udus ja mõne hetkega olid minu prilliklaasid märjad, lahe ilm oli. Käisime Timiga päeval toidupoes ja sealt võtsime jäätise taksosse kaasa. Taksojuht imestas, et kas sellise külmaga ikka maksab jäätist süüa. Me siis selgitasime, et me oleme Põhjast ja meil on soe. Samuti märkis taksojuht (seda nad ütlevad meile tihti) et laps on väga õnnelik, küsides, miks ta selline on? Mida ma sellisele küsimusele ikka öelda oskan. Ütlesin, et talle meeldivad taksod, mille peale hakkas taksojuht ka õitsema.

Nädalavahetus Xalapa muuseumides

Oleme veidi väsinud ringi uitamistest ja võtsime ette veidi rahulikuma nädalavahetuse külastades kahte muuseumi Xalapas- interaktiivset muuseumi ja antropoloogiamuuseumi.
Esimeses käisid Tambet Timiga kahekesi laupäeval, mina kolasin mööda linna ringi otsisides meile uut kohvrit. Seega, Interaktiivse muuseumi kohta ei oska ma midagi tarka öelda, seda vaid, et tõenäoliselt tuleb mul sinna Timiga veelkord minna. Tambet oli Timiga seal 3 tundi ja laps ei tahtnud muuseumist ära minna, nii põnev oli olnud. Seal sai kõike käega katsuda alates arvutitest lõpetades tuletõrjeautosõiduga.
Täna käisime antropoloogiamuuseumis (sissepääs 45 peesot). Muuseum on orienteeritud vaid Veracruzi osariigist leitud arheoloogilistele leidudele.
Me olime selle muuseumi kohta nii palju lugenud ja end üles kütnud, et loetu põhjal lootsime näha enamat. Tegelikult oleme ikka käiguga rahul. Mitme, üle 10ne, suure saalitäie materjali vaatamine, kus pidavat olema 29 tuhat eksemplari minu peas täielikku selgust kohalike ajaloost ei toonud. Samas, kuna muuseumi eksponaadid on alati kronoloogilises järjekorras ja muuseumi külastusest jääb olulistemate asjade järjekord meelde (nagu einevate maailmalinnade plaanid), on mul nüüd lihtsam ajajärkudes orienteeruda. Nt 3000 aasta vanused Olmeci pead, mida on 15 leitud, neist 7 on muuseumis ja kõige kõrgem neist 2,7m; El Tajin; Zempoala; huaxtecid. Pilte väga ei teinud, pole ju mõtet 29 tuhandet asja pildistada, pildistasin vaid mulle meeldivaid esemeid.

Meie kohvri otsingud on aga kestnud juba mõned päevad. Hallikasmustaga me siia tulime ja olulislt suurema ostsime nüüd 1000 peeso eest lisaks. Vajadus suurema kohvri järele on juba ammu olemas ning tahtsime osta suurt/väga head, lõpuks ostsime suure/mitte väga hea, sest parimate hinnad on mõttetult kallid. Ühe väga hea me siiski leidsime, kui aga maksmiseks läks, siis öeldi, et kui kliendikaarti pole, kaupa osta ei saa. Kliendikaart maksaks aga 400 peesot. Pettunult pidime poest lahkuma, lohutades end mõttega, et see on ju kõigest kohver, mida me põeme, vahet pole milline see on, kui paar korda aastas seda kasutada.