Esimeses käisid Tambet Timiga kahekesi laupäeval, mina kolasin mööda linna ringi otsisides meile uut kohvrit. Seega, Interaktiivse muuseumi kohta ei oska ma midagi tarka öelda, seda vaid, et tõenäoliselt tuleb mul sinna Timiga veelkord minna. Tambet oli Timiga seal 3 tundi ja laps ei tahtnud muuseumist ära minna, nii põnev oli olnud. Seal sai kõike käega katsuda alates arvutitest lõpetades tuletõrjeautosõiduga.
Täna käisime antropoloogiamuuseumis (sissepääs 45 peesot). Muuseum on orienteeritud vaid Veracruzi osariigist leitud arheoloogilistele leidudele.
Me olime selle muuseumi kohta nii palju lugenud ja end üles kütnud, et loetu põhjal lootsime näha enamat. Tegelikult oleme ikka käiguga rahul. Mitme, üle 10ne, suure saalitäie materjali vaatamine, kus pidavat olema 29 tuhat eksemplari minu peas täielikku selgust kohalike ajaloost ei toonud. Samas, kuna muuseumi eksponaadid on alati kronoloogilises järjekorras ja muuseumi külastusest jääb olulistemate asjade järjekord meelde (nagu einevate maailmalinnade plaanid), on mul nüüd lihtsam ajajärkudes orienteeruda. Nt 3000 aasta vanused Olmeci pead, mida on 15 leitud, neist 7 on muuseumis ja kõige kõrgem neist 2,7m; El Tajin; Zempoala; huaxtecid. Pilte väga ei teinud, pole ju mõtet 29 tuhandet asja pildistada, pildistasin vaid mulle meeldivaid esemeid.
Meie kohvri otsingud on aga kestnud juba mõned päevad. Hallikasmustaga me siia tulime ja olulislt suurema ostsime nüüd 1000 peeso eest lisaks. Vajadus suurema kohvri järele on juba ammu olemas ning tahtsime osta suurt/väga head, lõpuks ostsime suure/mitte väga hea, sest parimate hinnad on mõttetult kallid. Ühe väga hea me siiski leidsime, kui aga maksmiseks läks, siis öeldi, et kui kliendikaarti pole, kaupa osta ei saa. Kliendikaart maksaks aga 400 peesot. Pettunult pidime poest lahkuma, lohutades end mõttega, et see on ju kõigest kohver, mida me põeme, vahet pole milline see on, kui paar korda aastas seda kasutada.
No comments:
Post a Comment