Niisama

Vaesed inimesed siin- koristajad meie majas, teenindaja paari lauaga söögikohas... jäävad kuidagi silma.
Meie koristajat, rõõmsameelset tädikest Alisiat pole siin majas tööl juba kuu aega. Sai kinga selle eest, et lõhkus ära pesumasinad. Veebruaris oli siin tööl noor tüdruk, kes mulle tegelikult ei meeldinud, sest tere tuli tema suust vaevaliselt välja. Ma ükskord pahandasin, kui ta 2 pesukorrast 3 tegi, ehk siis kasseeris meilt 40 peesot rohkem. Võibolla selle pärast oli ta minu peale kuri. Ka tema sai kinga, sest ei saanud majaelanike pesu pesemisega hakkama jättes helesinised pesuloputusvahendi plekid riietele. Minagi olen tema järel paari särki üle pesnud. Majas elavad aga rikkamat sorti inimesed, kes kohe ka pahandama omanikuprouaga lähevad, mitte nagu mina. Nüüd on siis uus, näis, kas saame näha selle vallandamist. Kole kahju neist kohe.
Meie maja kõrval asuvas söögikohas töötas üks tore noormees, kes küll vabandas häirivalt ette ja taha, kuid minu arust tegi oma tööd ülimalt hästi. Ta jooksis enne lõunaaega mööda linna ringi jagades päevapraadide nimetusi paberil ja kutsudes inimesi meie tupiktänavasse sööma. Meile sobis see variant eriti hästi, vaatasime enne sööma minemist netist järgi, mida ka pakutakse. Teda ka ükspäev enam tööl polnud. Kahju.
See, kuidas need söögikohad siin ümbruskonnas majanduslikult hakkama saavad, on paras müstika. Nendes kohtades on 5-10 lauda. Inimesi näeb seal vaid poole kolme ja nelja vahel lõunat söömas, siis ka korraga vaid 4 inimest ning personalist on kokk või paar, nõudepesija, paar omanikku, ettekandja või koguni kaks. Seda kõike komplektlõuna hindadega 25-35 peesot! Hea, kui päeva jooksul 10-15 inimest söömas käib. Mitte ei saa aru, kuidas see toimida saab, kui päeva käive on nt 400 peesot, millist kasumit nad küll saada võiksid?

Tambetil on pulsimõõtja patarei vist tühjaks saanud. Käis eile jooksmas ja see ei töötanud. Tagasi tuli mees umbes sellise näoga nagu mina kuuma ilmaga küngast vallutades- tulipunane ja kohe-kohe kokku kukkuv, arvasin, et hakkab oksendamagi. Kuuma oli vast 29 kraadi ja äikeseelselt lämbe. Ilma pulsimõõtjata ei oskagi enam mõistlikult joosta. Lugesime siis netist pulsimõõtja patarei eluea kohta ning tuli välja, et kui seda mitte pesta, siis ongi see suht lühike. Pesta soovitati aga peale iga kasutuskorda ja Tambet polnud mitte kunagi seda pesnud.

Lõpuks ometi saime chipi-chipit tunda. Ühelt taksojuhilt küsisin järgi, et kas see nüüd ongi siis chipi-chipi. Kogu linn oli udus ja mõne hetkega olid minu prilliklaasid märjad, lahe ilm oli. Käisime Timiga päeval toidupoes ja sealt võtsime jäätise taksosse kaasa. Taksojuht imestas, et kas sellise külmaga ikka maksab jäätist süüa. Me siis selgitasime, et me oleme Põhjast ja meil on soe. Samuti märkis taksojuht (seda nad ütlevad meile tihti) et laps on väga õnnelik, küsides, miks ta selline on? Mida ma sellisele küsimusele ikka öelda oskan. Ütlesin, et talle meeldivad taksod, mille peale hakkas taksojuht ka õitsema.