Täna, pühapäeval, otsustasime minna Coatepeci nimelisse väikelinna, mida külastasime 2 kuud tagasi elupaiga otsinguil. Passisime kodus poole kaheni, lootes, et kohale jõudes enam nii jube kuum pole. Täiesti õige mõtlemine meie poolt, sest peale kolme, kui me Coatepecis mäkke hakkasime liikuma, tekkisid ka mõned pilved ja tõusis tuul, mis leevendasid saunas olemise tunnet.
Xalapast lõunas asuv koloniaalses stiilis Coatepeci linn on asutatud 1684 ning selle kõrgus merepinnast on 1200m. Linn otsustas alates 2006 aastast oma tunnuslausena kasutusele võtta: maagiline linn, sest see ühendab endas linna ja metsikut loodust. Seekord sattusime siia pühal pühapäeval ja rahvast oli linna pisikesel keskväljakul meeletult palju. Otsustasime kõigepealt maha istuda ja kõhud täis süüa, et meie juba väsimuse märke näitava Timi meeleolu paremaks läheks. Peale söömist on ta alati lõbus. Söögikohas oli aga rahvast nii palju, et inimesed ootasid ukse ees, millal mingi koht vabaneb. Kui meil söök söödud oli, minul oli vaid kohvi joomata, tahtis Tim WCsse minna ning Tambet jäi üksi. Kohe oli mingi vanake tulnud ja kohta küsinud, Tambet ütles, et naine kohe tuleb tagasi, vanake aga selle peale laua taha istunud, öeldes, et ta teab jah ning kogu pere laua juurde seisma kutsunud. Mis siis Tambetilgi muud üle jäi, maksis arve ja läks laua tagant ära.
Söömast suundudsime Ussimäele, kus linna vaatamiseks miradoor (vaateplatvorm). Minul oli jälle kuumaga raskusi üles saamisega, kuid ma sain 100m tõusuga hakkama! (Siinkohal tuletaksin meelde, et Suure Munamäe suhteline kõrgus on kõigest 67m, siis tekib õige ettekujutlus meie ronimistest siin.) Kohati tundus, et tõus on 90 kraadi, vähemalt nii ma tahtsin arvata, Tambet pakkus kõigest 35 kraadi, aga jube järsk ikkagi. Ülevalt nägime ka veidi kõrgemal asuvat Xalapat ja loendasime Coatepecis 7 kirikut.
Alla tagasi ja bussiga koju. Tegime täna nii vähe ja aega võttis kõik kokku 5 tundi. Koju jõudsime kole väsinutena. Tim jäi peatselt magamagi. Kuum.
No comments:
Post a Comment