Seekord kutsus meid sinna senjora Estela, kellelt me korterit üürime. Tal oli vaja Xicos paar kohta üle vaadata, kus suvel oma 50. pulma-aastapäeva tähistada ja meie olime Timiga meeleldi nõus kaasa sõitma, seda enam, et koskesid vaatamas käies jäi meil see linnake vaatamata. Nii me siis veetsimegi prouaga 3 tundi tänasest päevast.
Kohe Xicosse sisse sõites, pidas politsei meid kinni, sest me olime ühesuunalisele teele sõitnud (mina vaatasin küll ringi ja ei näinud ühtegi märki, mis keelaks meil otse sõita). Senjora Estela küll palus ja moosis, kuid poltsei oli jube kuri, tuld lisas juurde veel ka minu arusaamist mööda fakt, et proual olid load Sveitsis tehtud. Niisiis nad vaidlesid, politsei tahtis juba meid autost välja kamandada, kui märkas Timi ning päris proualt kes meie oleme. Proua leidis, et nüüd on tema võimalus ja seletas, et me oleme tal Eestist külas ja et ta näitab meile Xico vaatamisväärsusi. Politsei naeratas, soovitas koske vaatama minna, proua tänas ja andis talle 30 peesot joogiraha.
Xicos vaatasime natuke kesklinna ja senjora tahtis meile veel mingeid Maarja Magdaleenale annetatuid kleite näidata, kuid koht oli kinni. Siis suundusime tema eesmärke täitma. Käisime vaatamas 3 kohta. Vaid esimene oli ilus, teised olid imelikud. Kuid selle esimese Rancho (senjora ütles, et nemad nimetavad pisikesi linnu ka Ranchodeks) üür oli 14 000 peesot (krooni)! See oli muidugi meeletult ilus koht, aga ka hind meeletult soolane. Kolme kohta üle vaadates, tundus, et ta eelistab seda. Pildid panin Xico kataloogi. Ehtne Rancho: mäed ja vesi ja lehmad. Millegipärast majadest ei teinud pilte, olin vaatest lehmade taga lummatud.
Senjoraga oli kerge vestelda, ta rääkis aeglaselt ja kui nägi, et ma mingist sõnast aru ei saanud, ütles selle inglise keeles. Kui ta aga kogemata hakkas minuga inglise keeles rääkima, ütlesin ruttu midagi hispaania keeles vastu. Minu hispaania keel on kohutav, kuid proua sai minust aru ning jagas ka kiidusõnu.
Päeval sõime Tambetiga huvitavat (mitte halvas mõttes) suppi järgmise koostisega: läätsed, viinerid, peekon, pisut sealiha ja banaanid! Päris maitsev oli. Nagu meie hernesupp, veidi kunstipärasem.
Wednesday, January 30, 2008
Tuesday, January 29, 2008
Mõnus
Mõnus on olla siin: imetleda pargis tuvisid, keda Tim parasjagu taga ajab; rääkida kohalikega juttu, mis siis, et vähemalt pool jutust jääb arusaamatuks; vaadelda imeilusaid võresid akende ees ning seda hoonetele langevat päikese sära, mis teeb värvid nii erksaks; võtta päikesevanne meie maja katusel, kui kaugemale ei viitsi minna; vaadata, kuidas kuu naeratab sulle taevast alla, mis on eriti soe ja meeldiv, meil ei näe sellist kuud kunagi...
Päikest teile kõigile, mu kallid sugulased, sõbrad ja tuttavad, kes te meie tegemisi jälgite.
Päikest teile kõigile, mu kallid sugulased, sõbrad ja tuttavad, kes te meie tegemisi jälgite.
Sunday, January 27, 2008
Veracruz
Laupäeva hommikul läksime bussijaama ja sõitsime Mehhiko lahes asuvasse Veracruzi. Sõisime esimese klassi bussiga, kus istmed hästi laiad ja istmete vahed suured (hinnavahe kehvema bussiga 8 peesot(krooni)). Bussindus on siin üldse väga hästi arenenud, nendega saab igal ajal igale poole ja sõidavad nad ka päris kiiresti. Sõit kestis 1t 40min.
Veracruz on Ameerika mandri üks vanimaid linnu. Selle sadamalinna kaudu saabub Mehhikosse 70% expordist. See on ka üks turismile orienteeritud linn, mida oli ka kohe näha valgete inimeste rohkusest. Kahjuks väga palju me seda linna ei näinud, kuid järgmisel nädalavahetusel läheme vist jälle sinna, seal päikesekarneval, terve linn oli tellinguid täis.
Käisime vaatamas San Juan de Ulua kindlust, mis 19. sajandil oli vangla. Minek sinna oli paras katsumus meile. Bussijaamast sõitsime taksoga kesklinna, tahtsime sealt jala minna poolsaarele, kus see vana kindlus asus, et merd ja vaadet nautida, sest kaardi järgi oli ta kesklinnale jube lähedal. Ja jalamehed, nagu me oleme, kes kunagi oma vigadest õppust ei võta, hakkasime astuma siltide järgi, kuni mingil hetkel loobusime ja võtsime takso, mis sõitis oma 15 minutit ja umbes 10 km. Põhimõtteliselt kindlus oligi käega visata, linnulennult. Sinna aga ei pääsenud muudmoodi, kui sikk-sakki sõites, sest seal vahepeal on ka kaubasadam, mis igalt poolt betoonaiaga eraldatud.
Kindlus ise päris võimas ja kindlasti vaatamist väärt. Ehitatud 16. sajandil orjade/indiaanlaste poolt, 500 000 neist sai ehitamise käigus surma. Ehitusmaterjaliks korallid. Ka siin oli filmitud "Kalliskiviromaan". Me kohe tõmbasime selle filmi endale, et täna õhtul see üle vaadata.
Peale kindluse vaatamist käisime söömas. Tambeti töökaaslane soovitas võtta valget kala a la veracruzana. Seda tegimegi, ja see oli seni parim siin söödud pala! Kalafilee tomati, valge sibula, roheliste oliivide, jalapeno pipraga ja tüümiani ning oregaanoga. Kodus teen teile ka, Küll oli ikka maitsev! Seda mereandide mitte väga suurte sõprade suust.
Kella kolme ajal võtsime linnaliinibussi (5peesot nägu) randa sõitmiseks. Sõitsime oma 30 minutit, veidi linnast välja Boca del Rio Mocambo randa. Sõitsime küll sellest bussiga mööda, kuid see-eest saime peatuse merele hästi lähedale. Sealt jalutasime piki rannajoont kuni leidsime omast arust ilusa koha ujumiseks. Üks suvaline tädi tuli ja ütles, et seal ei tohi ujuda. Me ei teagi miks. Ega me silte, mis seal muulidel väljas olid ei lugenud, kuigi üks sõnadest oli ohtlik. Läksime edasi, kus paar inimest särkidega ujusid. Lained olid parajalt suured, puhus põhjatuul, kuid ujuda polnud külm, mõnus oli, vaatamata sellele, et ujuma pidi enam-vähem põlvini vees, sest rannavalve vilistas mu kaugemalt minema.
Lahe päev oli, mis lõppes kella kuue ajal bussiga koju Xalapasse sõites. Kuigi olime plaaninud hotelli võtta ja siia ka pühapäevaks jääda, tõotas tugev tuul vihma. Otsustasime sõita koju.
Friday, January 25, 2008
Külas
Täna õhtul kutsuti meid külla. Kutsujateks Tambeti mehhiklasest töökaaslane ja tema naine, kes on Xalapasse Mexico cityst kolinud ja kelledel sündis nädal tagasi tütar. Käisime siis poest läbi, võtsime ühe tordi ja kingituseks laheda mänguasja, mis kahjuks maksis palju raha. Ei tea, miks need titadele mõeldud asjad küll nii kallid peavad olema? Helistasime siis kaubanduskeskusest mehele, et me hakkame nüüd tulema (päeval sai kellaaeg kokku lepitud), millele mees vastas, et sorry, kas sa saaksid poole tunni pärast tulema hakata? Jah, muidugi. Siinkohal muutusin mina Larry Davidiks (Seinfeldi produtsent. Ehk keegi on näinud "Curb Your Enthusiasm", Tambet samastab end selle mehega), selline nõme mees, kes arvab, et ainult tema on normaalne. Ühesõnaga, ma sain jube kurjaks inimeste peale, keda ma ei tunne, arvustasin nende käitumist ja tahtsin poest mõne muu mänguasja hankida, odavama, koledama. Ostetud mänguasja aga koju tuua, meil kolmel sugulasel/sõbral lapsed tulekul, viiks neile, mis siis, et asi hispaania keeles laulis. Mänguasi aga parajalt nii suur, et kotti ei mahuks ja imelik ka laheda mängusajaga külla tulla ja siis mingi muu asi pihku pista. Mõistus tuli tagasi ja 30 minutit sai täis, võtsime takso.
Taksojuht osutus aga ilma igasuguse suunatajuta mees olevat, kellele lihtsalt meeldis meie telefoniga juttu ajada. Me helistasime oma 5 korda töökaaslasele, et ta taksojuhile seletaks, kuhu sõita. Taksojuht aga rääkis pikalt juttu ja muudkui tiirutas ringi. Nii 30 minutit. Tahtsime juba koju sõita, kui Tambet Federicot (töökaaslast) pimedas kätega vehkimas märkas. Õnneks raha see taksojuht palju ei küsinud, poole vähem, kui ma oleks arvanud.
Minu kõhklused nende inimeste normaalsusest kadusid kohe, kui ma neid nägin, ääretult toredad olid. Nad kinkisid Timile ka vinge maasturi, mis sõitis edasi ja tagasi ja lärmas jubedalt, selle üle oli Tim väga õnnelik. Ka pakkusid nad meile maitsvat kohvi piimavahu ja kaneeliga. Ise oleme siin head kohvi poodidest otsinud ja oleme saanud mingit naljakat koos suhkruga viljakohvi meenutavat kohvi ja mingit mehhikos pakitud, kuid mitte siin kasvatatud kohvi. Federico ütles meile ka koha, kust me kohalikku kohvi osta saame.
Kokkuvõttes oli meeldiv õhtupoolik, küll aga kutsusid nad meid külla liiga varakult, nad polnud ise veel oma lapsukesega 1 nädalaga kohanenud, nägid ka parajalt väsinud välja. Olime seal paar tundi ja tulime koju.
Taksojuht osutus aga ilma igasuguse suunatajuta mees olevat, kellele lihtsalt meeldis meie telefoniga juttu ajada. Me helistasime oma 5 korda töökaaslasele, et ta taksojuhile seletaks, kuhu sõita. Taksojuht aga rääkis pikalt juttu ja muudkui tiirutas ringi. Nii 30 minutit. Tahtsime juba koju sõita, kui Tambet Federicot (töökaaslast) pimedas kätega vehkimas märkas. Õnneks raha see taksojuht palju ei küsinud, poole vähem, kui ma oleks arvanud.
Minu kõhklused nende inimeste normaalsusest kadusid kohe, kui ma neid nägin, ääretult toredad olid. Nad kinkisid Timile ka vinge maasturi, mis sõitis edasi ja tagasi ja lärmas jubedalt, selle üle oli Tim väga õnnelik. Ka pakkusid nad meile maitsvat kohvi piimavahu ja kaneeliga. Ise oleme siin head kohvi poodidest otsinud ja oleme saanud mingit naljakat koos suhkruga viljakohvi meenutavat kohvi ja mingit mehhikos pakitud, kuid mitte siin kasvatatud kohvi. Federico ütles meile ka koha, kust me kohalikku kohvi osta saame.
Kokkuvõttes oli meeldiv õhtupoolik, küll aga kutsusid nad meid külla liiga varakult, nad polnud ise veel oma lapsukesega 1 nädalaga kohanenud, nägid ka parajalt väsinud välja. Olime seal paar tundi ja tulime koju.
Thursday, January 24, 2008
chipi-chipi
Nii nimetatakse siinkandis uduvihmast veidi väiksemat vihma. Olen tahtnud seda kogeda ainult nime pärast, sest see nimetus on iseloomulik vaid sellele piirkonnale siin Xalapa lähistel mägedes, kuid pole veel ette tulnud. Iga päev on aga olnud lootust. Hommikud on siin olnud selged ja nii 4 ajal tõmbub taevas pilve..., kuid vihma pole sealt veel alla tulnud.
Meie maja katusekorrusel on pesu pesemise ruum, kus rõõmsameelne tädike Alicia peseb majaelanike pesu. Viisin eile sinna ka meie pesu. Masinatäis maksab 40 krooni, kuid masinad on siin poole suuremad kui meil, 10kg-le. Kuna aga meil ei olegi nii palju riideid ja pesta tuleb niikuinii hele/tume eraldi, siis tuleb korraga välja käia 80 krooni. Selle raha eest saad ennast väga hästi tunda, sest tädi esialgu leotab, siis peseb käsitsi kõik plekid välja ja siis alles masinasse. Ta sai kõik plekid Timi riietelt välja, mis minul pole kunagi õnnestunud. Riided viisin kell 10 hommikul talle ja kell 14 tõi ta meeldivalt lõhnava, ilusti kokku volditud värskes õhus kuivanud pehme pesu tagasi.
Tambet on 2 päeva mööda linna jalutanud ujulate (peaks 5 tk olema) otsinguil, mis kaardi järgi peaksid olema meie lähedal, kuid mida leida ei ole õnnestunud. Ühe, ülikooli ujula, ta siiski leidis. Maksab palju, lapsega sinna minna ei saa ja pääsmeid jagatakse 1 kuuks korraga, nõuti ka pilti ja mingi paberi täitmist. Selle tegi Tim meie eest juba ära, tõmbas igale reale kriipsud.
Tambeti norrakast endise töökaaslase naine, kes on kohalik, saatis meile Tambeti palvel ühe ujula asukoha, kus saaks ka Tim käia. Seal käisime täna õhtul. Ka see koht oli kallis (võrreldes muude teenuste/kaupadega). Kuumaks oli 800 krooni/3 korda nädalas*30 min. Saime ära seletatud, et me ei taha kuumaksu maksta, ei taha juhendajat Timile ja et tahame kohe minna. Saime kaubale 75.- minu ja Timi ujumise eest titade basseinis. Naised siin vist üldse ujumas ei käi, polnud seal ühtegi ja riideid vahetama suunati mind WCsse . Tambet ujumisest loobus, sest suurte basseinis oli rahvast palju. Ei olnud lahe koht. Seega, ujumas siin linnas me käia ei saa.
Täna tellisime amazonist Lonely Planeti Mehhiko raamatu, peaks siia saabuma hiljemalt 25.02. Niiet jõuame rahva siiatulemise ajaks seda natuke sirvida.
Meie maja katusekorrusel on pesu pesemise ruum, kus rõõmsameelne tädike Alicia peseb majaelanike pesu. Viisin eile sinna ka meie pesu. Masinatäis maksab 40 krooni, kuid masinad on siin poole suuremad kui meil, 10kg-le. Kuna aga meil ei olegi nii palju riideid ja pesta tuleb niikuinii hele/tume eraldi, siis tuleb korraga välja käia 80 krooni. Selle raha eest saad ennast väga hästi tunda, sest tädi esialgu leotab, siis peseb käsitsi kõik plekid välja ja siis alles masinasse. Ta sai kõik plekid Timi riietelt välja, mis minul pole kunagi õnnestunud. Riided viisin kell 10 hommikul talle ja kell 14 tõi ta meeldivalt lõhnava, ilusti kokku volditud värskes õhus kuivanud pehme pesu tagasi.
Tambet on 2 päeva mööda linna jalutanud ujulate (peaks 5 tk olema) otsinguil, mis kaardi järgi peaksid olema meie lähedal, kuid mida leida ei ole õnnestunud. Ühe, ülikooli ujula, ta siiski leidis. Maksab palju, lapsega sinna minna ei saa ja pääsmeid jagatakse 1 kuuks korraga, nõuti ka pilti ja mingi paberi täitmist. Selle tegi Tim meie eest juba ära, tõmbas igale reale kriipsud.
Tambeti norrakast endise töökaaslase naine, kes on kohalik, saatis meile Tambeti palvel ühe ujula asukoha, kus saaks ka Tim käia. Seal käisime täna õhtul. Ka see koht oli kallis (võrreldes muude teenuste/kaupadega). Kuumaks oli 800 krooni/3 korda nädalas*30 min. Saime ära seletatud, et me ei taha kuumaksu maksta, ei taha juhendajat Timile ja et tahame kohe minna. Saime kaubale 75.- minu ja Timi ujumise eest titade basseinis. Naised siin vist üldse ujumas ei käi, polnud seal ühtegi ja riideid vahetama suunati mind WCsse . Tambet ujumisest loobus, sest suurte basseinis oli rahvast palju. Ei olnud lahe koht. Seega, ujumas siin linnas me käia ei saa.
Täna tellisime amazonist Lonely Planeti Mehhiko raamatu, peaks siia saabuma hiljemalt 25.02. Niiet jõuame rahva siiatulemise ajaks seda natuke sirvida.
Tuesday, January 22, 2008
Transpordimuuseum
Täna siis käisime transpordimuuseumis. See pole mitte mingil määral muuseumi moodi. Pigem lõbustuspargi moodi, aga oligi eesmärk Timi lõbustada, kuigi oleksin tahtnud ka ise mingeidki silte lugeda vms. Muuseum/vabaõhuväljak oli kui me sinna 11.30 jõudsime inimtühi, ma otsisin tükk aega piletimüüjat, kellele 5 krooni maksta. Lõpuks äratasin värava juures magavat onu, kes ütles, et mingu me niisama.
Siinmaal tundubki, et rahvas ei tee mitte midagi enne kella 2, siis nad kõik liiguvad kuhugi sööma ja peale seda alles hakkab vist elu keelma. Ja kuna rahvast on palju, siis on ka töökohtade täitjaid palju, ja kõik teevad jube vähe tööd. Nt poodides rahulikul hommikusel ajal töötavad kõik kassad ja iga kassa juures on inimene, kes su asjad kottidesse paneb. Nad lihtsalt olesklevad seal ja ajavad juttu. Või väikepoes meie lähedal on korraga 4 inimest tööl, pühapäeval nad pesid kolmekesi 2 mitte väga suurt akent.
Muuseumiplatsile sattuides tundus, et me vaatame asjad 20 minutiga ära ja oleme sealt läinud, kuid Tim lohistas mind 3 tundi ühe rongi juurest teise juurde. Küll ma olin ikka sellest lõõmava päikese käes seismisest väsinud! Nüüd, õhtul, on ka selle seismise tulemus käes, päikesepõletus ninal, lõual ja osaliselt laubal, osaliselt, sest osa laubast oli rätikuga kaetud. Seda põletust ei oskanud ette näha, sest nädal tagasi ei teinud päike mulle midagi.
Üks atraktsioon oli mudelraudtee koos majade ja inimestega, kuid see oli rohtu kasvanud ja rongi seal polnud. Tim käis ümber selle nagu kass ümber palava pudru. Vaene rongifänn isegi värises erututsest, nii väga tahtnuks ta seal rongiga mängida, või selle lähedalegi pääseda, kuid aed oli ees. Tim palus, et ma otsiks mingid tädid, kes ta sinna laseks ja rongi annaks, seletasin, et ei saa. Samal ajal möödus meist üks rulaga noormees, kellele Tim järgi jooksis ja kisas: "Porfavor, porfavor, jää seisma!" ja tõenäoliselt edasi palus ta poisil eesti keeles talle rong tuua. ma ei kuulnud, mida ta täpselt rääkis. Poiss ei teinud aga Timist välja ja hakkas rulaga ringi kihutama. Tim loobus ja ma hakkasime koju minema, kuid siin, linnast väljas ja kiirtee ääres polegi see taksondus nii lahe. Kõik taksojuhid vehivad kätega, et ei saa, või üks, pidas kinni ja ütles, et vabandust, mul pole aega. Tambet helistas paar korda, hakkas pabistama, et naine ja laps kiirtee ääres nii kaua on ja taksot ei saa. Kõndisime veidi piki olematut teeäärt ja leidsime tankla, kus 2 taksot oli, ühe krabasin endale. 2 meest istusid sisse (tihti on sees 2 taksojuhti) ja viisid meid koju. Teel ütles üks teisele, et selle käest küsin küll 30, mitte 20 peesot(krooni) Ja küsiski, ma ütlesin kurjalt, et see ots maksis hommikul 20, ja ulatasin 100, tal aga polnud tagasi anda ja ma andsin talle 23peesot müntides.
Siinmaal tundubki, et rahvas ei tee mitte midagi enne kella 2, siis nad kõik liiguvad kuhugi sööma ja peale seda alles hakkab vist elu keelma. Ja kuna rahvast on palju, siis on ka töökohtade täitjaid palju, ja kõik teevad jube vähe tööd. Nt poodides rahulikul hommikusel ajal töötavad kõik kassad ja iga kassa juures on inimene, kes su asjad kottidesse paneb. Nad lihtsalt olesklevad seal ja ajavad juttu. Või väikepoes meie lähedal on korraga 4 inimest tööl, pühapäeval nad pesid kolmekesi 2 mitte väga suurt akent.
Muuseumiplatsile sattuides tundus, et me vaatame asjad 20 minutiga ära ja oleme sealt läinud, kuid Tim lohistas mind 3 tundi ühe rongi juurest teise juurde. Küll ma olin ikka sellest lõõmava päikese käes seismisest väsinud! Nüüd, õhtul, on ka selle seismise tulemus käes, päikesepõletus ninal, lõual ja osaliselt laubal, osaliselt, sest osa laubast oli rätikuga kaetud. Seda põletust ei oskanud ette näha, sest nädal tagasi ei teinud päike mulle midagi.
Üks atraktsioon oli mudelraudtee koos majade ja inimestega, kuid see oli rohtu kasvanud ja rongi seal polnud. Tim käis ümber selle nagu kass ümber palava pudru. Vaene rongifänn isegi värises erututsest, nii väga tahtnuks ta seal rongiga mängida, või selle lähedalegi pääseda, kuid aed oli ees. Tim palus, et ma otsiks mingid tädid, kes ta sinna laseks ja rongi annaks, seletasin, et ei saa. Samal ajal möödus meist üks rulaga noormees, kellele Tim järgi jooksis ja kisas: "Porfavor, porfavor, jää seisma!" ja tõenäoliselt edasi palus ta poisil eesti keeles talle rong tuua. ma ei kuulnud, mida ta täpselt rääkis. Poiss ei teinud aga Timist välja ja hakkas rulaga ringi kihutama. Tim loobus ja ma hakkasime koju minema, kuid siin, linnast väljas ja kiirtee ääres polegi see taksondus nii lahe. Kõik taksojuhid vehivad kätega, et ei saa, või üks, pidas kinni ja ütles, et vabandust, mul pole aega. Tambet helistas paar korda, hakkas pabistama, et naine ja laps kiirtee ääres nii kaua on ja taksot ei saa. Kõndisime veidi piki olematut teeäärt ja leidsime tankla, kus 2 taksot oli, ühe krabasin endale. 2 meest istusid sisse (tihti on sees 2 taksojuhti) ja viisid meid koju. Teel ütles üks teisele, et selle käest küsin küll 30, mitte 20 peesot(krooni) Ja küsiski, ma ütlesin kurjalt, et see ots maksis hommikul 20, ja ulatasin 100, tal aga polnud tagasi anda ja ma andsin talle 23peesot müntides.
Sunday, January 20, 2008
Külm
Täna tahtsime minna Transpordimuuseumisse. Oleme seda juba kordi möödasõites näinud. Seal saaks Tim lustida.
Hommikul aga nina aknast välja pistes oli selge, et sinna minna ei saa. Mitte kuhugi ei tahtnud minna sellise ilmaga. Täna oli siinolemise aja kõige külmem päev, 12 kraadi! Loodetavasti enam selliseid ei tulegi. Juba homsesks lubab 24 kraadi.
Käisime koos meie lähedal väikepoes, kuhu pidime tänaseks tagastama õlletaara. Taara eest kirjutatakse poes välja kviitung ja sellele kirjutatakse tagastamise aeg, meil oli see 48 tundi. Ja õllepudeli pant on 5 krooni.
Poest suundusin mina shoppama, mehed aga koju jäätist sööma, sellise külmaga!
Shoppama pidin aga sellepärast, et riided said otsa. Ühed kahest püksipaarist, mis ma siia kaasa võtsin, tõmbasin ma eile bussis katki. Pean aga tunnistama, et ma lausa nautisin shoppamist (ja mina vihkan riidepoode ja rahvast). Nautisin aga seetõttu, et riided on mõistliku hinnaga, mitte nagu Eestis, ja nautisin vaatamata sellele, et müüjad olid kuidagi tõredad, kas koleda ilma pärast või siis minu nina pärast, mis külma käes tõmbub punaseks nagu joodikul. Ma näen selle ninaga ikka jube välja. Ja joodiku näoga inimestesse suhtutakse vist kõikjal sallimatult. Igatahes sain ma ikka oma ostud sooritatud ja keegi mind poodidest välja ei kamandanud. Enamus teist pole õnneks seda nina näinud, sest kodus ma varjan seda, siin pole mul aga vahendeid.
Eile sooritas Tambet laheda ostu. Bussijaama iga bussiposti juures on CD ja DVD plaatide müük, kõik maksavad 10 krooni ja plaate meelitab ostma põhja keeratud musa, iga 5 m tagant on kõlarid väljas. Minu jaoks kõhedust tekitav ja kaootiline, sellises müras ei saa isegi orienteeruda, kõik lööb peas sassi. Tambet on aga oma Jon Bon Jovi plaadiga rahul. Loomulikult on see lihtsalt cd-toorikule kõrvetatud.
Tambeti tänane päev möödus teleka ees ameerika jalgpalli poolfinaale vaadates, seda kella 2st päeval õhtul kella 9ni!
Hommikul aga nina aknast välja pistes oli selge, et sinna minna ei saa. Mitte kuhugi ei tahtnud minna sellise ilmaga. Täna oli siinolemise aja kõige külmem päev, 12 kraadi! Loodetavasti enam selliseid ei tulegi. Juba homsesks lubab 24 kraadi.
Käisime koos meie lähedal väikepoes, kuhu pidime tänaseks tagastama õlletaara. Taara eest kirjutatakse poes välja kviitung ja sellele kirjutatakse tagastamise aeg, meil oli see 48 tundi. Ja õllepudeli pant on 5 krooni.
Poest suundusin mina shoppama, mehed aga koju jäätist sööma, sellise külmaga!
Shoppama pidin aga sellepärast, et riided said otsa. Ühed kahest püksipaarist, mis ma siia kaasa võtsin, tõmbasin ma eile bussis katki. Pean aga tunnistama, et ma lausa nautisin shoppamist (ja mina vihkan riidepoode ja rahvast). Nautisin aga seetõttu, et riided on mõistliku hinnaga, mitte nagu Eestis, ja nautisin vaatamata sellele, et müüjad olid kuidagi tõredad, kas koleda ilma pärast või siis minu nina pärast, mis külma käes tõmbub punaseks nagu joodikul. Ma näen selle ninaga ikka jube välja. Ja joodiku näoga inimestesse suhtutakse vist kõikjal sallimatult. Igatahes sain ma ikka oma ostud sooritatud ja keegi mind poodidest välja ei kamandanud. Enamus teist pole õnneks seda nina näinud, sest kodus ma varjan seda, siin pole mul aga vahendeid.
Eile sooritas Tambet laheda ostu. Bussijaama iga bussiposti juures on CD ja DVD plaatide müük, kõik maksavad 10 krooni ja plaate meelitab ostma põhja keeratud musa, iga 5 m tagant on kõlarid väljas. Minu jaoks kõhedust tekitav ja kaootiline, sellises müras ei saa isegi orienteeruda, kõik lööb peas sassi. Tambet on aga oma Jon Bon Jovi plaadiga rahul. Loomulikult on see lihtsalt cd-toorikule kõrvetatud.
Tambeti tänane päev möödus teleka ees ameerika jalgpalli poolfinaale vaadates, seda kella 2st päeval õhtul kella 9ni!
Saturday, January 19, 2008
Xico (loe: hiko)
Täna hommikul asusime teele Xicosse. Taksoga kohalike busside peatusse, 45 min ja olimegi Xicos, mida me tegelikult ei näinudki, sest suundusime mööda kivist teed keset dzhunglit 3 km kaugusel asuvat Texolo koske vaatama. Tim tahtis hirmsasti koske näha, sest "Kapten Grandi lastes" oli kosk, ning ta kõndis kogu selle vahemaa jala ja oli ülimalt tubli (kokku tuli u 5km), mul endal hakkasid jalad valutama kõndimisest ebatasasel kivisel pinnal. Aga see jalutuskäik oli võrratu: banaanipuud ja kohvipõõsad mõlemal pool teed, helisid ei anna kahjuks edasi anda, aga vaadake pilte, sõnad on siin liiast.
Lahe on vaadata selliseid ilusaid kohti maailma teises otsas, kus turiste polegi, vaid mõni kohalik pidas seal piknikku. Peale suure kose vaatamist tahtsime juba ära minna, kui otsustasime vaadata nurga taha, ja sealt suundus tee Monja kose juurde, mis oli palju lahedam ja sellele pääsesime ligi. Siinsamas dzunglis oli filmitud "Kalliskiviromaan". Ja meie olime nii lahedas kohas!
Tagasiteel võtsime mõned jäätised ja Tambet püüdis kinni ühe takso (ainsa takso), sellega vedas kohutavalt, sest tagasi me poleks enam jaksanud Timiga kõndida. Takso sõitis üles (kõrguste vahe 100m) 15 minutit ja otse Xalapa poole suunduva bussi ette, seetõttu me Xico linnakest ei näinudki. Buss hakkas aga mingil ajal kärssama ja järsku tõusid inimesed kohtadelt ning hakkasid bussist väljuma, õnneks oli asendusbuss juba järgi jõudnud, niiet jõudsime ikka ilusti linna.
Linnas oli vaja poes käia. Mina ütlesin taksojuhile, et viigu meid toidupoodi kesklinnas, mille peale Tambet hakkas protesteerima, et lähme ikka suurde poodi kaugemale, mida ma ka taksojuhil teha palusin. Seda kirjutan siin selle pärast, et nüüd me saime aru, kuidas meid taksodega ikka aeg-ajalt pügatakse, sest ots, mida me arvasime makma minevat 40, läks 27.-, sest oli selgelt näha, et me teame poodide asukohti ja seega oleme juba natuke kohalikud.
Ok, nautige pilte
Lahe on vaadata selliseid ilusaid kohti maailma teises otsas, kus turiste polegi, vaid mõni kohalik pidas seal piknikku. Peale suure kose vaatamist tahtsime juba ära minna, kui otsustasime vaadata nurga taha, ja sealt suundus tee Monja kose juurde, mis oli palju lahedam ja sellele pääsesime ligi. Siinsamas dzunglis oli filmitud "Kalliskiviromaan". Ja meie olime nii lahedas kohas!
Tagasiteel võtsime mõned jäätised ja Tambet püüdis kinni ühe takso (ainsa takso), sellega vedas kohutavalt, sest tagasi me poleks enam jaksanud Timiga kõndida. Takso sõitis üles (kõrguste vahe 100m) 15 minutit ja otse Xalapa poole suunduva bussi ette, seetõttu me Xico linnakest ei näinudki. Buss hakkas aga mingil ajal kärssama ja järsku tõusid inimesed kohtadelt ning hakkasid bussist väljuma, õnneks oli asendusbuss juba järgi jõudnud, niiet jõudsime ikka ilusti linna.
Linnas oli vaja poes käia. Mina ütlesin taksojuhile, et viigu meid toidupoodi kesklinnas, mille peale Tambet hakkas protesteerima, et lähme ikka suurde poodi kaugemale, mida ma ka taksojuhil teha palusin. Seda kirjutan siin selle pärast, et nüüd me saime aru, kuidas meid taksodega ikka aeg-ajalt pügatakse, sest ots, mida me arvasime makma minevat 40, läks 27.-, sest oli selgelt näha, et me teame poodide asukohti ja seega oleme juba natuke kohalikud.
Ok, nautige pilte
Friday, January 18, 2008
Söömisest
Tahtsin teile kirjutada kui hästi me siin magame. Eestis olles magasin mina juba kuid 5-6 tundi ööpäevas ja olin sellest parajalt väsinud. Siin oleks nagu tõeline puhkus, magame kolmekesi 10 tundi jutti. Vaid täna pole mul veel und ja juba on keskköö, puhkus sai vist läbi ning tõotab tulla selline kodune 2ni passimine.
Tambet tegi eile head nalja. Mõtles, et läheb jooksma. 30 min ühes suunas joostes, avastas, et jõudu on jube palju, et ta on vaatamata pühadehooajale heas vormis (see oligi minu jaoks nali). Jõudu oli aga sellepärast, et jooksis kogu aeg allamäge- 30 min tagasi olla olnud põrgulikud. Kodus vaatasime järgi, et algus- ja lõpppunkti kõrguste vahe oli 100m. Meie kodu on 1366m kõrgusel, tema jooksis aga 100m allapoole.
Käisime täna kodu lähedal söömas. Me oleme mitu päeva juba kibelenud lõunat sööma minna koos kohalikega. Teadsime, et see aeg on 2-4, kuid kui me siiamaani veits enne 2 olime läinud, olid kõik söögikohad inimtühjad. Täna siis see õnnestus. Kohalikud söövad 2.30 ja 4 vahel, kõik panevad oma poekesed vms kinni ja lähevad sööma. Sõime 2 käigulist lõunat. Eelroaks oli supp, see ei kõlvanud kuhugi. Mina sõin makaroni- ja Tambet kartulisuppi, mis koosnesidki vaid tomatileemest ja nimetatud komponentidest. Põhiroaks oli minul Chuleta con chile chipotle, selline vürtsikas kastmes ribilähedusest võetud lihatükk. Päris hea oli. Ja Tambetil Pozole- lihasupp, kuhu toodi juurde tacod ja vürtse ja värsket kraami. Kohalikud keeravad kogu kupatuse supi sisse ja siis kastavad sinna tacosid. Meie aga seda ei teadnud ja Tambet sõi omamoodi: urgitses supist liha välja ja ladus tacodele, peale värsket sibulat ja kapsast ja redist ja vürtse. Kujutan ette, kuidas kohalikud muhelesid, kuid tegelikult oli see väga maitsev. Joogiks oli mangomahl. Tim sõi muidugi friikartuleid. Kui maksmiseks läks küsiti meilt 60 krooni! Me küsisime, et ega neil Timi söök-jook meelest läinud, millele vastati, et tema sai tasuta. 10.- jätsime tipiks, sinna läheme kindlasti veel. Magustoitu polnud, magusaisu on aga meeletu. Kodust kaasavõetud kilo komme on ammu otsas. Poes müüakse vaid karamelle, neidki ei julge osta, sest Timil oli jäätise sees pulgakomm, mille järelmaitse oli vürtsikas. Nii me siis sööme saiakesi ja koju naaseme kakukestena.
Tim avaldas täna soovi minna vanni, sest me olime koos temaga poes valinud mulle shampooni, mille lõhn talle kohutavalt meeldis. Kuid vanni siin ju pole, millepeale Tim soovitas küsida vanni koristajatädilt ja seda me ka tegime ning saime ühe pisikese pesukausi, kuhu Tim kuidagi ära mahtus ja oli ülimalt õnnelik.
Tambet tegi eile head nalja. Mõtles, et läheb jooksma. 30 min ühes suunas joostes, avastas, et jõudu on jube palju, et ta on vaatamata pühadehooajale heas vormis (see oligi minu jaoks nali). Jõudu oli aga sellepärast, et jooksis kogu aeg allamäge- 30 min tagasi olla olnud põrgulikud. Kodus vaatasime järgi, et algus- ja lõpppunkti kõrguste vahe oli 100m. Meie kodu on 1366m kõrgusel, tema jooksis aga 100m allapoole.
Käisime täna kodu lähedal söömas. Me oleme mitu päeva juba kibelenud lõunat sööma minna koos kohalikega. Teadsime, et see aeg on 2-4, kuid kui me siiamaani veits enne 2 olime läinud, olid kõik söögikohad inimtühjad. Täna siis see õnnestus. Kohalikud söövad 2.30 ja 4 vahel, kõik panevad oma poekesed vms kinni ja lähevad sööma. Sõime 2 käigulist lõunat. Eelroaks oli supp, see ei kõlvanud kuhugi. Mina sõin makaroni- ja Tambet kartulisuppi, mis koosnesidki vaid tomatileemest ja nimetatud komponentidest. Põhiroaks oli minul Chuleta con chile chipotle, selline vürtsikas kastmes ribilähedusest võetud lihatükk. Päris hea oli. Ja Tambetil Pozole- lihasupp, kuhu toodi juurde tacod ja vürtse ja värsket kraami. Kohalikud keeravad kogu kupatuse supi sisse ja siis kastavad sinna tacosid. Meie aga seda ei teadnud ja Tambet sõi omamoodi: urgitses supist liha välja ja ladus tacodele, peale värsket sibulat ja kapsast ja redist ja vürtse. Kujutan ette, kuidas kohalikud muhelesid, kuid tegelikult oli see väga maitsev. Joogiks oli mangomahl. Tim sõi muidugi friikartuleid. Kui maksmiseks läks küsiti meilt 60 krooni! Me küsisime, et ega neil Timi söök-jook meelest läinud, millele vastati, et tema sai tasuta. 10.- jätsime tipiks, sinna läheme kindlasti veel. Magustoitu polnud, magusaisu on aga meeletu. Kodust kaasavõetud kilo komme on ammu otsas. Poes müüakse vaid karamelle, neidki ei julge osta, sest Timil oli jäätise sees pulgakomm, mille järelmaitse oli vürtsikas. Nii me siis sööme saiakesi ja koju naaseme kakukestena.
Tim avaldas täna soovi minna vanni, sest me olime koos temaga poes valinud mulle shampooni, mille lõhn talle kohutavalt meeldis. Kuid vanni siin ju pole, millepeale Tim soovitas küsida vanni koristajatädilt ja seda me ka tegime ning saime ühe pisikese pesukausi, kuhu Tim kuidagi ära mahtus ja oli ülimalt õnnelik.
Thursday, January 17, 2008
Veidi ärevam päev
Emmed-issid, ärge selle kirja pärast muretsege, mina küll ei muretse.
Läksime meie Timiga täna parki jalutama, imeilus ilm oli: pilves, kuid soe. Tim näitas mulle pargis ette, millise põõsa taga ta eile õhtul pimedas issiga jalutades pissil käis ja kus purskkaev oli ja lahedat bambusevõsa vaatasime, päris lahe oli. Kuni ühel hetkel koduteel, võttis meile sappa üks onkel, kes rääkis telefoniga ja sõna otseses mõttes lükkas meid oma teelt eest (me muidugi laiutasime ka kitsal kõnniteel) ja siis jäi seisma, ootas, kuni me tast möödume ning jäigi meile sappa. Onkel ise selline kõrend, minust pisem, nagu nad siin enamasti on.
Me Timiga otsisime kodu lähedal poodi, kust saaks jäätist osta... kuni Tim ütles, et jalad on väsinud ja me keerasime otsa ringi ning suundusime meie maja lähedal olevasse parki jalgu puhkama, onkel ikka meil sabas ja ikka veel telefoni otsas. Istusime pargis oma 10 min, onkel hoidis meil silma peal, mina aga ümbruskonnal silma peal... Siis sain Timi nõusse, et käime korraks kodust läbi ja siis tuleme tagasi jäätist ostma. Tegin onkelile peteka, nagu läheks me tänava poole, ja kui onkel ees ära läks ja nurga peale meid ootama jäi, keerasin mina ruttu kodutänavasse ja 20m pärast olime kodus, tema aga meid ei näinudki, sest puud ja autod varjasid ära, kuhu me kadusime... Kodus rääkisin Tambetile ära ja läksime paha onu otsima, kuid enam teda seal ei olnud. Nüüd lülitame Tambeti telefoni ka sisse, et ma säärase onkeli puhul saaks mõnda poodi minna ja Tambetile helistada. Saan ka poest abi paluda, või politseid kutsuda kui vaja, neid erinevaid poekesi on iga paarikümne meetri pärast. Vot selline lugu.
Täna sain meie maja ees olevast kastikast kohalikke mandarine ja viinamarju osta, tegin ka sellest kastikast koduaknast pilti, kuid fotokas ei tahtnud seda "nii kiiresti" teha ja u 20km/h sõitev kastikas jõudis minema vurada. Vaadake siis pilte ka, kastika saba on näha.
Koledal kombel tahaks piima juua, siin müüakse kuid säilivat piima, mis ei ole külmkapiski ja selle maitse on naljakalt mõrkjas, jube vastik.
Täna tegin pargis pilte haraka moodi lindudest, kes laulavad väga ilusasti, natuke meenutab dzhungli heli. Selline on ka meie hommikune äratus, nende linnukeste laul. Äkki keegi oskab määrata, mis lindudega tegemist on?
Läksime meie Timiga täna parki jalutama, imeilus ilm oli: pilves, kuid soe. Tim näitas mulle pargis ette, millise põõsa taga ta eile õhtul pimedas issiga jalutades pissil käis ja kus purskkaev oli ja lahedat bambusevõsa vaatasime, päris lahe oli. Kuni ühel hetkel koduteel, võttis meile sappa üks onkel, kes rääkis telefoniga ja sõna otseses mõttes lükkas meid oma teelt eest (me muidugi laiutasime ka kitsal kõnniteel) ja siis jäi seisma, ootas, kuni me tast möödume ning jäigi meile sappa. Onkel ise selline kõrend, minust pisem, nagu nad siin enamasti on.
Me Timiga otsisime kodu lähedal poodi, kust saaks jäätist osta... kuni Tim ütles, et jalad on väsinud ja me keerasime otsa ringi ning suundusime meie maja lähedal olevasse parki jalgu puhkama, onkel ikka meil sabas ja ikka veel telefoni otsas. Istusime pargis oma 10 min, onkel hoidis meil silma peal, mina aga ümbruskonnal silma peal... Siis sain Timi nõusse, et käime korraks kodust läbi ja siis tuleme tagasi jäätist ostma. Tegin onkelile peteka, nagu läheks me tänava poole, ja kui onkel ees ära läks ja nurga peale meid ootama jäi, keerasin mina ruttu kodutänavasse ja 20m pärast olime kodus, tema aga meid ei näinudki, sest puud ja autod varjasid ära, kuhu me kadusime... Kodus rääkisin Tambetile ära ja läksime paha onu otsima, kuid enam teda seal ei olnud. Nüüd lülitame Tambeti telefoni ka sisse, et ma säärase onkeli puhul saaks mõnda poodi minna ja Tambetile helistada. Saan ka poest abi paluda, või politseid kutsuda kui vaja, neid erinevaid poekesi on iga paarikümne meetri pärast. Vot selline lugu.
Täna sain meie maja ees olevast kastikast kohalikke mandarine ja viinamarju osta, tegin ka sellest kastikast koduaknast pilti, kuid fotokas ei tahtnud seda "nii kiiresti" teha ja u 20km/h sõitev kastikas jõudis minema vurada. Vaadake siis pilte ka, kastika saba on näha.
Koledal kombel tahaks piima juua, siin müüakse kuid säilivat piima, mis ei ole külmkapiski ja selle maitse on naljakalt mõrkjas, jube vastik.
Täna tegin pargis pilte haraka moodi lindudest, kes laulavad väga ilusasti, natuke meenutab dzhungli heli. Selline on ka meie hommikune äratus, nende linnukeste laul. Äkki keegi oskab määrata, mis lindudega tegemist on?
Wednesday, January 16, 2008
Tavaline päev
Eile õhtul käisime söömas ja seekord tahtsime Timile tellida midagi friikartulitest erinevat, kuid tellitud sai kiiruga ja Tim sai ikkagi friikartuleid lihtsalt teise nimega (kui muidu on papas fritas, siis eile sõi papas francheskanas). Koju tulles käisime pisikesest toidupoest läbi, kus ma hakkasin ühele poisile meeldima, nii 8 aastasele, ja ta tahtis mulle oma õhupalli kinkida, millest viisakalt keeldusin.
Täna käisime Timiga suures toidupoes, kus pidin kassapidajaga veidi juttu puhuma, päris hästi tuli välja... kuid jutt sai otsa siis, kui ma ühest väljendist aru ei saanud ja kassapidaja teiste sõnadega ka ei proovinud öelda. Ma muudkui loodan leida Timile mingit mängutuba, kuid järjest enam mulle tundub, et selliseid siin pole. Otsin edasi.
Maja ees käib päeva jooksul mitmeid müüjaid ja nad annavad oma tulekust kellukese, muusika, või pasunaga teada, et tegelikult vist poes ei peakski käima. Täna nägime kastikat, kust müüdi puu- ja juurvilju, siis käis üks veemüüja ja motikaga veel mingeid tegelasi midagi müütamas.
Linn on tegelikult hästi ilus (ei taha kohe uskudagi, et mina seda linna kohta ütlen). Parkides kasvavad kõik minu kodus olevad toalilled, mis on hästi lopsakad ja õitsevad, palmid siin-seal, bambused. Väga ilus on. Hulkuvaid koduloomi pole näha olnud, ei koeri ega kasse, ja Sass, ahve kohe kindlasti mitte!
Täna käisime Timiga suures toidupoes, kus pidin kassapidajaga veidi juttu puhuma, päris hästi tuli välja... kuid jutt sai otsa siis, kui ma ühest väljendist aru ei saanud ja kassapidaja teiste sõnadega ka ei proovinud öelda. Ma muudkui loodan leida Timile mingit mängutuba, kuid järjest enam mulle tundub, et selliseid siin pole. Otsin edasi.
Maja ees käib päeva jooksul mitmeid müüjaid ja nad annavad oma tulekust kellukese, muusika, või pasunaga teada, et tegelikult vist poes ei peakski käima. Täna nägime kastikat, kust müüdi puu- ja juurvilju, siis käis üks veemüüja ja motikaga veel mingeid tegelasi midagi müütamas.
Linn on tegelikult hästi ilus (ei taha kohe uskudagi, et mina seda linna kohta ütlen). Parkides kasvavad kõik minu kodus olevad toalilled, mis on hästi lopsakad ja õitsevad, palmid siin-seal, bambused. Väga ilus on. Hulkuvaid koduloomi pole näha olnud, ei koeri ega kasse, ja Sass, ahve kohe kindlasti mitte!
Monday, January 14, 2008
Poetuuril
Eile (pühapäeval) tegime oma 4 tunnise poeskäigu. Kõigepealt kodust välja, 150 m kodust eemale, käsi püsti ja takso olemas. Selle taksojuhi kohta küsis Tim, et kas taksojuht on viga saanud, et ta nii kurb on? Bussiga siin linnas ei ole üldse mõtet sõita. 4-5 km taksosõitu maksab 30 krooni ja meie sõidud on enamasti 15.-(kesklinnast) kuni 20 krooni. Ja neid taksosid vurab siin ikka jube palju.
Alguses käisime Tambeti arvates rikkurite poes, selline 3 lõunakeskuse mõõtu kahel korrusel hästi avar kaubanduskeskus, kus lootsime saada mingisugust meelelahutust Timile, kuid peale karusselli aatriumis ei leidnud me sealt midagi. Järgmine kaubanduskeskus, kuhu me jala mööda kiirteeäärt läksime, oli nii 700 m kaugusel, kuid eilseks ei olnud Tambet veel aru saanud, et jala kõndida ei ole mõtet! Kohale me igatahes jõudsime.
See oli hiigelsuur toidupood, kus ka riideid ja tehnikat ja palju muudki müügil. Siit ostsime Tambetile dressid (extragrande suuruses), mis silma järgi tundusid parajad olevat, kuid kodus selgus, et need ei lähe mitte selga. Dressid sain endale ja Tambet peab kodus edasi külmetama. Kaalusime ka puhuri ostmist, kuid esialgu kannatame külma. Nimelt on siin sel nädalal alla 20 kraadi ja kodus on jahedam kui väljas ja kivipõrandad lisavad seda külmatunnet veelgi. Hetkel on gaasipliit sees, et veidi kuivatada seda rõsket olemist siin.
Hindadest. Poodides on küll mõnus käia. Kana, siga 50.-/kg puuvilju hästi palju ja jube odavalt, nt banaan 6.-/kg, ananass-7.-, maitsev värske just ahjust tulnud sai 1.-kuni 2.-. Igasuguseid lahedaid salsakastmeid meeltul hulgal. Kaup poes on väga suurtes pakendites. Mul võttis tükk aega enne kui ma 4 rulliga WCpaberi leidsin. Kõik on 20 rulli kaupa. Jogurtitopsid on 3 liitrised, õnneks on ka pisikesi. Apelsinimahlad 10 liitristes kanistrites ja ei maksa ka midagi, 30.- vist. Ostukärud on ka vähemalt poole suuremad kui meil.
Ise sööme siin Tambetiga tacosid ja maitseelamused on kirjeldamatud. Kui ma nt Timile eile kanasuppi tegin, sest ta polnud nädal aega korralikult süüa saanud, siis ise seda suppi nii hea meelega ei söönudki, oleme 6 päevaga mehhiko söögiga harjunud. Tim aga ei suuda üldse seda sööki omaks võtta. Väljas süües hakkab juba söögikohta sisenedes öökima. Õpetasime talle selgeks nina näppudega kinnihoidmise trikki. Väljas sööb Tim vaid friikartuleid ketshupiga.
Ja riided on siin ka uskumatu hinnaga, jaanuari allahindlused veel lisaks. Nt ostsin endale suvepluusi 49.-ja Timile särgid a` 15.- Niiet Katrin, see oli sul hea soovitus, et ärgu me riideid kaasa tari.
Täna algas Tambetil töö, meie Timiga hakkame elama nädala sees rutiinselt. Peale hommikusööki mängime, siis kas poodi või lihtsalt uitama välja paariks tunniks ja siis koju lõunasööki tegema ja jälle veidi mängima või nats multikaid vaatama.
Alguses käisime Tambeti arvates rikkurite poes, selline 3 lõunakeskuse mõõtu kahel korrusel hästi avar kaubanduskeskus, kus lootsime saada mingisugust meelelahutust Timile, kuid peale karusselli aatriumis ei leidnud me sealt midagi. Järgmine kaubanduskeskus, kuhu me jala mööda kiirteeäärt läksime, oli nii 700 m kaugusel, kuid eilseks ei olnud Tambet veel aru saanud, et jala kõndida ei ole mõtet! Kohale me igatahes jõudsime.
See oli hiigelsuur toidupood, kus ka riideid ja tehnikat ja palju muudki müügil. Siit ostsime Tambetile dressid (extragrande suuruses), mis silma järgi tundusid parajad olevat, kuid kodus selgus, et need ei lähe mitte selga. Dressid sain endale ja Tambet peab kodus edasi külmetama. Kaalusime ka puhuri ostmist, kuid esialgu kannatame külma. Nimelt on siin sel nädalal alla 20 kraadi ja kodus on jahedam kui väljas ja kivipõrandad lisavad seda külmatunnet veelgi. Hetkel on gaasipliit sees, et veidi kuivatada seda rõsket olemist siin.
Hindadest. Poodides on küll mõnus käia. Kana, siga 50.-/kg puuvilju hästi palju ja jube odavalt, nt banaan 6.-/kg, ananass-7.-, maitsev värske just ahjust tulnud sai 1.-kuni 2.-. Igasuguseid lahedaid salsakastmeid meeltul hulgal. Kaup poes on väga suurtes pakendites. Mul võttis tükk aega enne kui ma 4 rulliga WCpaberi leidsin. Kõik on 20 rulli kaupa. Jogurtitopsid on 3 liitrised, õnneks on ka pisikesi. Apelsinimahlad 10 liitristes kanistrites ja ei maksa ka midagi, 30.- vist. Ostukärud on ka vähemalt poole suuremad kui meil.
Ise sööme siin Tambetiga tacosid ja maitseelamused on kirjeldamatud. Kui ma nt Timile eile kanasuppi tegin, sest ta polnud nädal aega korralikult süüa saanud, siis ise seda suppi nii hea meelega ei söönudki, oleme 6 päevaga mehhiko söögiga harjunud. Tim aga ei suuda üldse seda sööki omaks võtta. Väljas süües hakkab juba söögikohta sisenedes öökima. Õpetasime talle selgeks nina näppudega kinnihoidmise trikki. Väljas sööb Tim vaid friikartuleid ketshupiga.
Ja riided on siin ka uskumatu hinnaga, jaanuari allahindlused veel lisaks. Nt ostsin endale suvepluusi 49.-ja Timile särgid a` 15.- Niiet Katrin, see oli sul hea soovitus, et ärgu me riideid kaasa tari.
Täna algas Tambetil töö, meie Timiga hakkame elama nädala sees rutiinselt. Peale hommikusööki mängime, siis kas poodi või lihtsalt uitama välja paariks tunniks ja siis koju lõunasööki tegema ja jälle veidi mängima või nats multikaid vaatama.
Saturday, January 12, 2008
Elupaiga otsinguil
Tambetil oli õigus. Mees Coatepecist, kes lubas meile kiiresti maja leida oli tõesti mingi petis. Lihtsalt raiskas terve meie reedese päeva ära. Ei tahagi temast rääkida, nii mõttetu mees oli. Ja imeilusasse Coatepeci me midagi ei saanud. Ainus lõbus asi oli Coatepecis keskväljakul see, et Tim sai u 10 koolitüdrukuga mängida. Alguses oli neid 2, kuid see kamp kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Ta ikka lohistas neid seal kättpidi sinna ja tänna ja lobises, õpetas neile eesti keelt. Lõpus ta ise läks neid kallistama ja musitama, nii väga meeldisid talle need tüdrukud.
Kuna Tambetil sellesse "juuti" usku polnud, siis käis ta reedel linna peal (ühes pargis) ringi ja küsitles tudengeid, kes oskaksid inglise keelt ja helistaksid meie poolt kuulutustelehes välja valitud üürikorterid läbi. Loomulikult keegi inglise keelt ei räägi. Ühed tüdrukud ta siiski lõpuks leidis, kes olid nõus helitsama, kuid suhtlema pidid nad ikka hispaania keeles. Kokku saime 3 korterit, mille vahel valida ja tüdrukud kirjutasid ka lühikirjeldused taksojuhtidele, kuidas meid sinna viia. Selle "juudi" pärast saime eile vaadata vaid 1 korterit 4000 kr/kuu, vaikses kohas (siin linnas on müra ikka meeletu, ja vaikne koht on ülioluline), kuid seal oli 1 kööktuba ja pisike magamistuba, millel pole ust, mis tähendanuks seda, et Tambet ei saaks tööd rahulikult teha.
Niitet tänasele (laupäevasele) hommikule jätsime vaatamiseks 2 korterit. Hommikul ühte korterit vaatama minnes, mis oli 1 km kaugusel hotellist, ja kuhu peaks 10 minutiga kohale jõudma, eksisime ära. Kõndisime linnatänavail muudkui mäest üles ja alla, edasi ja tagasi ja nii 40 min, kuni võtsime takso, mis viis meid 10 krooni eest kohale, enam-vähem nurga taha.
Selle koha võtsime ära, määravaks sai see, et me olime väsinud ja hotellist pidi ka paari tunni pärast välja kolima. Koht ise veel vaiksemas kohas kui eelmine ja kesklinna lähedal (jala 10-12 min). Näib olevat rikkurite piirkond; igati turvatud, vist on ka teenija meil, kes koristamas käib ei tea veel täpselt. Hinnaks küsiti 5500kr/kuu (iga inimene ja laps eraldi hinnakirjaga), kõik hinna sees. Kui lepingut sõlmisime, ütles maja omanik (siin on 6 korteriga maja), et Timi eest ikka raha maksma ei pea. Hinnaks sai siis 5200, mitte oluline vahe, aga siiski meeldiv, et tänu-nagu Tambeti ema ütleb -"päiksekesele" saime jälle midagi küsimata boonust. See "päikseke" tervitab väsimatult kõiki inimesi tänaval, muud ei kuulegi ta suust kui HOLA! ja keel hakkab ka talle veits külge. Ta jätab meelde kus mingit sõna kasutati ja üritab mingi aeg seda korrata. Nt eile hotellis hommikusööki süües ütles MUY BIEN (väga hea) või taksosse istudes BUENOS DIAZ.
Kuna Tambetil sellesse "juuti" usku polnud, siis käis ta reedel linna peal (ühes pargis) ringi ja küsitles tudengeid, kes oskaksid inglise keelt ja helistaksid meie poolt kuulutustelehes välja valitud üürikorterid läbi. Loomulikult keegi inglise keelt ei räägi. Ühed tüdrukud ta siiski lõpuks leidis, kes olid nõus helitsama, kuid suhtlema pidid nad ikka hispaania keeles. Kokku saime 3 korterit, mille vahel valida ja tüdrukud kirjutasid ka lühikirjeldused taksojuhtidele, kuidas meid sinna viia. Selle "juudi" pärast saime eile vaadata vaid 1 korterit 4000 kr/kuu, vaikses kohas (siin linnas on müra ikka meeletu, ja vaikne koht on ülioluline), kuid seal oli 1 kööktuba ja pisike magamistuba, millel pole ust, mis tähendanuks seda, et Tambet ei saaks tööd rahulikult teha.
Niitet tänasele (laupäevasele) hommikule jätsime vaatamiseks 2 korterit. Hommikul ühte korterit vaatama minnes, mis oli 1 km kaugusel hotellist, ja kuhu peaks 10 minutiga kohale jõudma, eksisime ära. Kõndisime linnatänavail muudkui mäest üles ja alla, edasi ja tagasi ja nii 40 min, kuni võtsime takso, mis viis meid 10 krooni eest kohale, enam-vähem nurga taha.
Selle koha võtsime ära, määravaks sai see, et me olime väsinud ja hotellist pidi ka paari tunni pärast välja kolima. Koht ise veel vaiksemas kohas kui eelmine ja kesklinna lähedal (jala 10-12 min). Näib olevat rikkurite piirkond; igati turvatud, vist on ka teenija meil, kes koristamas käib ei tea veel täpselt. Hinnaks küsiti 5500kr/kuu (iga inimene ja laps eraldi hinnakirjaga), kõik hinna sees. Kui lepingut sõlmisime, ütles maja omanik (siin on 6 korteriga maja), et Timi eest ikka raha maksma ei pea. Hinnaks sai siis 5200, mitte oluline vahe, aga siiski meeldiv, et tänu-nagu Tambeti ema ütleb -"päiksekesele" saime jälle midagi küsimata boonust. See "päikseke" tervitab väsimatult kõiki inimesi tänaval, muud ei kuulegi ta suust kui HOLA! ja keel hakkab ka talle veits külge. Ta jätab meelde kus mingit sõna kasutati ja üritab mingi aeg seda korrata. Nt eile hotellis hommikusööki süües ütles MUY BIEN (väga hea) või taksosse istudes BUENOS DIAZ.
Thursday, January 10, 2008
Coatepec (tõlkes: koht, kus maod on)
Tänase päeva eesmärk oli vaadata üle Coatepec, 40 tuhande elanikuga linnake 8 km kaugusel Xalapast. Et otsustada, kas me elame järgmised 3 kuud 400 tuhandelises Xalapas või väiksemas linnas. Hakkasime hommikul 9 ajal astuma mööda linnatänavaid Coatepeci suunas, et bussiga sinna minna. Peale veerandunnist jalutamist ja 30 min bussijaamas passimist võtsime takso, 80 krooni eest viidi meid kohale. Väga armas pisike linnake oli see, kuid ühtegi korteri- või majarendi kuulutust polnud kusagil näha. Teel linna ainsasse kinnisvarafirmasse kohtasime ühte onkelit, kellelt tahtsime teed küsida ja kes kohe meile oma maja rentida pakkus 3000 eest kuus, kuid seal polnud internetti. Kinnisvarafirmast ei saanud me peale 30 min hispaania keele purssimist midagi, neil polevat midagi nii lühikeseks ajaks, homme helistame sinna. Peaks mainima, et keelt pursib ainult Tambet, mina pole nii tubli, vaatan kõrvalt ja üritan aru saada.
Siis jälle lihtsalt kõndides kõnetas meid üks viisakas kohalik inglise keeles ja lubas hommikuks otsida meile kõike head ja paremat. Tambetile see "juut" üldse ei imponeerinud, seetõttu küsisime kinnisvarafirmast järele, et kas me saame sellenimelist usaldada. Tuli välja, et mees olla Coatepeci kõige rikkam ja respekteeritum mees. Temale helistame ka homme.
Käisime Coatepecis ka kallis kohas söömas. 165 krooni maksime lõuna eest kolmele+tip. Sõime kuulsat MOLEt, mis nägi kole välja ja mulle ei maitsenud, kuid Tambet fännas seda sööki küll. Mulle maitses kohutavalt värskelt pressitud apelsini mahl. Siin on vist apesinid mahedamad, sest see oli kordades parem, kui sama mahl Kreetal või Tshiilis.
Paar tundi tänasest päevast kulutas Tambet sellele, et 1) saada endale mobiiltelefoni kaart, mis tuli ka aktiveerida enne kasutuselevõttu, kuid aru me ei saanud, mida meilt tahetakse, abi saime hotellitöötajalt ja 2) suhelda ka Xalapas ühe kinnisvarabürooga, kust ka midagi ei lubatud nii lühikeseks ajaks... selle üürimise koha pealt on seis veidi nukker. Ehk ikka saame midagi.
Õhtul käisime linnas veidi ringi. Kohalike noorte kogunemisplats on kesklinnas kiriku ees, kus suured kõlarid väljas ja tümps põhjas, tõenäoliselt on siin öösel tantsulka.
Seda avastasin, et ma olen sattunud kingade paradiisi, neid kingapoode on siin kole palju ja hinnaga alates 100 kroonist korralik kingapaar, meeste nahast käimad olid 300 kanti!
Ja ilmast. Täna oli 27 kraadi, pilvitu. Päikesekreeme ei kasutanu ja päike külge ka ei hakkanud, vaid Tambeti pea sai veidi "kannatada".
Pilte saate edaspidi vaadata siit , ei ole mõtet neid mõlemas kohas hoida.
Siis jälle lihtsalt kõndides kõnetas meid üks viisakas kohalik inglise keeles ja lubas hommikuks otsida meile kõike head ja paremat. Tambetile see "juut" üldse ei imponeerinud, seetõttu küsisime kinnisvarafirmast järele, et kas me saame sellenimelist usaldada. Tuli välja, et mees olla Coatepeci kõige rikkam ja respekteeritum mees. Temale helistame ka homme.
Käisime Coatepecis ka kallis kohas söömas. 165 krooni maksime lõuna eest kolmele+tip. Sõime kuulsat MOLEt, mis nägi kole välja ja mulle ei maitsenud, kuid Tambet fännas seda sööki küll. Mulle maitses kohutavalt värskelt pressitud apelsini mahl. Siin on vist apesinid mahedamad, sest see oli kordades parem, kui sama mahl Kreetal või Tshiilis.
Paar tundi tänasest päevast kulutas Tambet sellele, et 1) saada endale mobiiltelefoni kaart, mis tuli ka aktiveerida enne kasutuselevõttu, kuid aru me ei saanud, mida meilt tahetakse, abi saime hotellitöötajalt ja 2) suhelda ka Xalapas ühe kinnisvarabürooga, kust ka midagi ei lubatud nii lühikeseks ajaks... selle üürimise koha pealt on seis veidi nukker. Ehk ikka saame midagi.
Õhtul käisime linnas veidi ringi. Kohalike noorte kogunemisplats on kesklinnas kiriku ees, kus suured kõlarid väljas ja tümps põhjas, tõenäoliselt on siin öösel tantsulka.
Seda avastasin, et ma olen sattunud kingade paradiisi, neid kingapoode on siin kole palju ja hinnaga alates 100 kroonist korralik kingapaar, meeste nahast käimad olid 300 kanti!
Ja ilmast. Täna oli 27 kraadi, pilvitu. Päikesekreeme ei kasutanu ja päike külge ka ei hakkanud, vaid Tambeti pea sai veidi "kannatada".
Pilte saate edaspidi vaadata siit , ei ole mõtet neid mõlemas kohas hoida.
Wednesday, January 9, 2008
Xalapa
Täna on 9. jaanuar kell on 6.40 õhtul ja üldse pole sellist tunnet et on jaanuar, nii mõnus ja soe on siin. Tim ütles, et siin on nagu Kreetal
Puebla
Pueblasse jõudsime õhtul kella 10 ks. Taksoga (50 krooni) hotelli ja magama. Me isegi ei tutvunud selle 1,5 milj. suurlinnaga 2100 m kõrgusel. Hommikul äratas Tim meid 6.30, sõime kõhud hotellis täis ja asusime teele meie reisi sihtpunkti 3 tunni bussisõidu kaugusele Xalapasse.
12 tunnine lend ja...Mehhikos
Selleks ajaks (lennu algus Amsterdamis) olime Tambetiga 30 tundi magamata, kole väsinud, kuid Tim maganud ja lõbus, ega lasknud meil kummalgi hetkekski magama jääda. Tambet ehk sai paar 30 minutilist uinakut teha, minul aga see ei õnnestunud. Tim oli lennukis 12 tunni jooksul, nagu ta meil igal reisil olnud on superlaps, ilma igasuguse jonnita! Mitte nagu kodus.
Mehhiko lennujaamas saime erilise kohtlemise osaks, igal pool lasti meid ilma järjekordadeta ette, kõik tänu Timile. Selleks ajaks, kui me olime magamata juba 48 tundi, väsis ka Tim ära ja tegi pisut kisa, kui ei saanud kottide asemel käruga sõita... Niiet meie plahvatasime täiesti tühja koha pealt ja bussipiletit ostes jätsime läpakakoti koos passidega piletikassa ette maha. Läksime rahumeeli bussi ootama, kui üks mees meilt küsis, et kas me ikka oleme kindlad, et meil kõik kotid olemas on, millele me vastasime jaatavalt ja 5 minuti pärast saime aru, mida ta mõtles! Vot nüüd läks hispaania keelt tõsiselt tarvis, kuid sellises kriisisituatsioonis ei sanud me kumbki enam rääkimisega hästi hakkma. Ma niipalju sain busiijaama töötajatele öeldud, et üks mees, kes võibolla teab, kus meie kott on, läks ühe bussi peale ja Tambet lubati sinna minna, temaga rääkima. Olgu öeldud, et see on seal keelatud, sest bussile minek on läbi turvavärava, täpselt nagu lennujaamas. Kuid see mees bussis rääkis telefoniga ega tahtnud Tambetiga üldse tegemist teha. Tambet tuli bussist välja, buss sõitis minema ja mina hakkasin nutma, mille peale hakkas Tim väga kõva häälega solidaarsusest minuga ka nutma ja bussijaama töötajad, 3 meest, lohutasid meid. Õnneks sai Tambet selleks ajaks koti piletikassast kätte, keegi oli selle sinna andnud!
Reis bussiga Pueblasse, kestusega 3 tundi võis alata.
Mehhiko lennujaamas saime erilise kohtlemise osaks, igal pool lasti meid ilma järjekordadeta ette, kõik tänu Timile. Selleks ajaks, kui me olime magamata juba 48 tundi, väsis ka Tim ära ja tegi pisut kisa, kui ei saanud kottide asemel käruga sõita... Niiet meie plahvatasime täiesti tühja koha pealt ja bussipiletit ostes jätsime läpakakoti koos passidega piletikassa ette maha. Läksime rahumeeli bussi ootama, kui üks mees meilt küsis, et kas me ikka oleme kindlad, et meil kõik kotid olemas on, millele me vastasime jaatavalt ja 5 minuti pärast saime aru, mida ta mõtles! Vot nüüd läks hispaania keelt tõsiselt tarvis, kuid sellises kriisisituatsioonis ei sanud me kumbki enam rääkimisega hästi hakkma. Ma niipalju sain busiijaama töötajatele öeldud, et üks mees, kes võibolla teab, kus meie kott on, läks ühe bussi peale ja Tambet lubati sinna minna, temaga rääkima. Olgu öeldud, et see on seal keelatud, sest bussile minek on läbi turvavärava, täpselt nagu lennujaamas. Kuid see mees bussis rääkis telefoniga ega tahtnud Tambetiga üldse tegemist teha. Tambet tuli bussist välja, buss sõitis minema ja mina hakkasin nutma, mille peale hakkas Tim väga kõva häälega solidaarsusest minuga ka nutma ja bussijaama töötajad, 3 meest, lohutasid meid. Õnneks sai Tambet selleks ajaks koti piletikassast kätte, keegi oli selle sinna andnud!
Reis bussiga Pueblasse, kestusega 3 tundi võis alata.
Amsterdam
Siin pidime olema 4 tundi, ja esialgu tundus see kole pikk aeg olevat, kuid nii suures lennujaamas ühest otsast teise jalutamine ja söömine ja Timiga 15 min mängutoas oligi kõik, mida seal teha jõudsime. Lennukile minnes sabas seistes jäi tim magama (seisime oma 40 min kokku) sest pea 500 inimest on ikka päris suur hulk. Kui muidu see sabas seismine oli nõme, sest meile tundus, et seda tekitati meelega, et paremad inimesed (1-klass) ennast hästi tunneksid, siis tollist väljudes tuli üks proua ja ütles, et me võime lapsega KOHE lennukile minna. Küll oli mõnus tunne! Aitäh magavale Timile selle eest.
Ärasõit
Esmaspäeval üritasime Tambetiga õhtul kell 7 magama minna, et öösel kell 2.20 startida, kuid peale 3 tunnist proovimist loobusime. Timiga läks see magamapanek väga hästi, pole mitte kunagi nii sujuvalt läinud. Ruttu uinus ja ise ärkas kell 2, niiet reis võis alata. 1 puhanud laps ja 2 väsinud vanemat. Lennujaamas tahtsin joped ära panna, kuid Tambet veenis mind ümber, ja hea, et ta seda tegi, sest lennujaama 2 korrusel oli hirmus pakane ja lennukile tuli ka bussiga sõita, kogu aeg lõdisesin. Algas lend Amsterdami.
Subscribe to:
Posts (Atom)