Täna õhtul kutsuti meid külla. Kutsujateks Tambeti mehhiklasest töökaaslane ja tema naine, kes on Xalapasse Mexico cityst kolinud ja kelledel sündis nädal tagasi tütar. Käisime siis poest läbi, võtsime ühe tordi ja kingituseks laheda mänguasja, mis kahjuks maksis palju raha. Ei tea, miks need titadele mõeldud asjad küll nii kallid peavad olema? Helistasime siis kaubanduskeskusest mehele, et me hakkame nüüd tulema (päeval sai kellaaeg kokku lepitud), millele mees vastas, et sorry, kas sa saaksid poole tunni pärast tulema hakata? Jah, muidugi. Siinkohal muutusin mina Larry Davidiks (Seinfeldi produtsent. Ehk keegi on näinud "Curb Your Enthusiasm", Tambet samastab end selle mehega), selline nõme mees, kes arvab, et ainult tema on normaalne. Ühesõnaga, ma sain jube kurjaks inimeste peale, keda ma ei tunne, arvustasin nende käitumist ja tahtsin poest mõne muu mänguasja hankida, odavama, koledama. Ostetud mänguasja aga koju tuua, meil kolmel sugulasel/sõbral lapsed tulekul, viiks neile, mis siis, et asi hispaania keeles laulis. Mänguasi aga parajalt nii suur, et kotti ei mahuks ja imelik ka laheda mängusajaga külla tulla ja siis mingi muu asi pihku pista. Mõistus tuli tagasi ja 30 minutit sai täis, võtsime takso.
Taksojuht osutus aga ilma igasuguse suunatajuta mees olevat, kellele lihtsalt meeldis meie telefoniga juttu ajada. Me helistasime oma 5 korda töökaaslasele, et ta taksojuhile seletaks, kuhu sõita. Taksojuht aga rääkis pikalt juttu ja muudkui tiirutas ringi. Nii 30 minutit. Tahtsime juba koju sõita, kui Tambet Federicot (töökaaslast) pimedas kätega vehkimas märkas. Õnneks raha see taksojuht palju ei küsinud, poole vähem, kui ma oleks arvanud.
Minu kõhklused nende inimeste normaalsusest kadusid kohe, kui ma neid nägin, ääretult toredad olid. Nad kinkisid Timile ka vinge maasturi, mis sõitis edasi ja tagasi ja lärmas jubedalt, selle üle oli Tim väga õnnelik. Ka pakkusid nad meile maitsvat kohvi piimavahu ja kaneeliga. Ise oleme siin head kohvi poodidest otsinud ja oleme saanud mingit naljakat koos suhkruga viljakohvi meenutavat kohvi ja mingit mehhikos pakitud, kuid mitte siin kasvatatud kohvi. Federico ütles meile ka koha, kust me kohalikku kohvi osta saame.
Kokkuvõttes oli meeldiv õhtupoolik, küll aga kutsusid nad meid külla liiga varakult, nad polnud ise veel oma lapsukesega 1 nädalaga kohanenud, nägid ka parajalt väsinud välja. Olime seal paar tundi ja tulime koju.
No comments:
Post a Comment