Veracruz

Laupäeva hommikul läksime bussijaama ja sõitsime Mehhiko lahes asuvasse Veracruzi. Sõisime esimese klassi bussiga, kus istmed hästi laiad ja istmete vahed suured (hinnavahe kehvema bussiga 8 peesot(krooni)). Bussindus on siin üldse väga hästi arenenud, nendega saab igal ajal igale poole ja sõidavad nad ka päris kiiresti. Sõit kestis 1t 40min.
Veracruz on Ameerika mandri üks vanimaid linnu. Selle sadamalinna kaudu saabub Mehhikosse 70% expordist. See on ka üks turismile orienteeritud linn, mida oli ka kohe näha valgete inimeste rohkusest. Kahjuks väga palju me seda linna ei näinud, kuid järgmisel nädalavahetusel läheme vist jälle sinna, seal päikesekarneval, terve linn oli tellinguid täis.
Käisime vaatamas San Juan de Ulua kindlust, mis 19. sajandil oli vangla. Minek sinna oli paras katsumus meile. Bussijaamast sõitsime taksoga kesklinna, tahtsime sealt jala minna poolsaarele, kus see vana kindlus asus, et merd ja vaadet nautida, sest kaardi järgi oli ta kesklinnale jube lähedal. Ja jalamehed, nagu me oleme, kes kunagi oma vigadest õppust ei võta, hakkasime astuma siltide järgi, kuni mingil hetkel loobusime ja võtsime takso, mis sõitis oma 15 minutit ja umbes 10 km. Põhimõtteliselt kindlus oligi käega visata, linnulennult. Sinna aga ei pääsenud muudmoodi, kui sikk-sakki sõites, sest seal vahepeal on ka kaubasadam, mis igalt poolt betoonaiaga eraldatud.
Kindlus ise päris võimas ja kindlasti vaatamist väärt. Ehitatud 16. sajandil orjade/indiaanlaste poolt, 500 000 neist sai ehitamise käigus surma. Ehitusmaterjaliks korallid. Ka siin oli filmitud "Kalliskiviromaan". Me kohe tõmbasime selle filmi endale, et täna õhtul see üle vaadata.
Peale kindluse vaatamist käisime söömas. Tambeti töökaaslane soovitas võtta valget kala a la veracruzana. Seda tegimegi, ja see oli seni parim siin söödud pala! Kalafilee tomati, valge sibula, roheliste oliivide, jalapeno pipraga ja tüümiani ning oregaanoga. Kodus teen teile ka, Küll oli ikka maitsev! Seda mereandide mitte väga suurte sõprade suust.
Kella kolme ajal võtsime linnaliinibussi (5peesot nägu) randa sõitmiseks. Sõitsime oma 30 minutit, veidi linnast välja Boca del Rio Mocambo randa. Sõitsime küll sellest bussiga mööda, kuid see-eest saime peatuse merele hästi lähedale. Sealt jalutasime piki rannajoont kuni leidsime omast arust ilusa koha ujumiseks. Üks suvaline tädi tuli ja ütles, et seal ei tohi ujuda. Me ei teagi miks. Ega me silte, mis seal muulidel väljas olid ei lugenud, kuigi üks sõnadest oli ohtlik. Läksime edasi, kus paar inimest särkidega ujusid. Lained olid parajalt suured, puhus põhjatuul, kuid ujuda polnud külm, mõnus oli, vaatamata sellele, et ujuma pidi enam-vähem põlvini vees, sest rannavalve vilistas mu kaugemalt minema.
Lahe päev oli, mis lõppes kella kuue ajal bussiga koju Xalapasse sõites. Kuigi olime plaaninud hotelli võtta ja siia ka pühapäevaks jääda, tõotas tugev tuul vihma. Otsustasime sõita koju.