Transpordimuuseum

Täna siis käisime transpordimuuseumis. See pole mitte mingil määral muuseumi moodi. Pigem lõbustuspargi moodi, aga oligi eesmärk Timi lõbustada, kuigi oleksin tahtnud ka ise mingeidki silte lugeda vms. Muuseum/vabaõhuväljak oli kui me sinna 11.30 jõudsime inimtühi, ma otsisin tükk aega piletimüüjat, kellele 5 krooni maksta. Lõpuks äratasin värava juures magavat onu, kes ütles, et mingu me niisama.
Siinmaal tundubki, et rahvas ei tee mitte midagi enne kella 2, siis nad kõik liiguvad kuhugi sööma ja peale seda alles hakkab vist elu keelma. Ja kuna rahvast on palju, siis on ka töökohtade täitjaid palju, ja kõik teevad jube vähe tööd. Nt poodides rahulikul hommikusel ajal töötavad kõik kassad ja iga kassa juures on inimene, kes su asjad kottidesse paneb. Nad lihtsalt olesklevad seal ja ajavad juttu. Või väikepoes meie lähedal on korraga 4 inimest tööl, pühapäeval nad pesid kolmekesi 2 mitte väga suurt akent.
Muuseumiplatsile sattuides tundus, et me vaatame asjad 20 minutiga ära ja oleme sealt läinud, kuid Tim lohistas mind 3 tundi ühe rongi juurest teise juurde. Küll ma olin ikka sellest lõõmava päikese käes seismisest väsinud! Nüüd, õhtul, on ka selle seismise tulemus käes, päikesepõletus ninal, lõual ja osaliselt laubal, osaliselt, sest osa laubast oli rätikuga kaetud. Seda põletust ei oskanud ette näha, sest nädal tagasi ei teinud päike mulle midagi.
Üks atraktsioon oli mudelraudtee koos majade ja inimestega, kuid see oli rohtu kasvanud ja rongi seal polnud. Tim käis ümber selle nagu kass ümber palava pudru. Vaene rongifänn isegi värises erututsest, nii väga tahtnuks ta seal rongiga mängida, või selle lähedalegi pääseda, kuid aed oli ees. Tim palus, et ma otsiks mingid tädid, kes ta sinna laseks ja rongi annaks, seletasin, et ei saa. Samal ajal möödus meist üks rulaga noormees, kellele Tim järgi jooksis ja kisas: "Porfavor, porfavor, jää seisma!" ja tõenäoliselt edasi palus ta poisil eesti keeles talle rong tuua. ma ei kuulnud, mida ta täpselt rääkis. Poiss ei teinud aga Timist välja ja hakkas rulaga ringi kihutama. Tim loobus ja ma hakkasime koju minema, kuid siin, linnast väljas ja kiirtee ääres polegi see taksondus nii lahe. Kõik taksojuhid vehivad kätega, et ei saa, või üks, pidas kinni ja ütles, et vabandust, mul pole aega. Tambet helistas paar korda, hakkas pabistama, et naine ja laps kiirtee ääres nii kaua on ja taksot ei saa. Kõndisime veidi piki olematut teeäärt ja leidsime tankla, kus 2 taksot oli, ühe krabasin endale. 2 meest istusid sisse (tihti on sees 2 taksojuhti) ja viisid meid koju. Teel ütles üks teisele, et selle käest küsin küll 30, mitte 20 peesot(krooni) Ja küsiski, ma ütlesin kurjalt, et see ots maksis hommikul 20, ja ulatasin 100, tal aga polnud tagasi anda ja ma andsin talle 23peesot müntides.