Veracruzi karnevalile me siis seekord ikkagi ei läinud. Pole me ju just kõige paremad rahvamasside talujad. Tuletasime endile meelde viimati külastatud Palamuse laata ja igasugune tahtmine miljonitega karnevali nautida oligi kadunud.
Tänase hommikupooliku, kokku 5 tundi, jalutasime jälle parkides ringi. Timile ja Tambetile on need jalutuskäigud väga meeltmööda- üks saab lasteatraktsioonidel end lõbustada ja teine viludas lösutada. Mina aga, rahutu hing, tahaks muudkui linnast välja, mingeid pisemaid kohti ümbruskonnas vaadata. Paraku jääb meeste tahtmine peale.
Külas käisime seekord Tambeti norrakast töökaaslasel, Hans Peteril, kes elanud Mehhikos alates 1999. aastast, viimased 4 aastat Xalapas. Kodu tal äärelinnas, endise kohviistanduse kohal, ilusa vaatega linnale. Kodu läbi kahe korruse, nagu nad siin enamasti on (vähemalt nii ma olen aru saanud). Mingit aeda (krunti) kodude ümber üldiselt pole, kuid ruumi puhkamiseks vms on katusel. Kodudes on plaaditud põrandad. Köögid on tellistest ehitatud, krohvitud, uksed ees ja köögitasapinnad ka plaaditud.
Ekstra Tambeti pärast tulid ka Mexico cityst ameeriklasest 2m pikkune iiripunase pea ja habemega töökaaslane MAW ja tema mehhiklannast naine, kel nimeks Alma (hisp.-hing), kes peatuvad Hans Peteri pool, sest meil pole ruumi. Saime linnas kokku, jõime kohe maru maru maru head külma kohvikokteili, jalutasime ka veidi pargis ringi. Sellised sininahalised ehk siis väga valge nahaga 3 suurt meest paistsid väga silma selles turistivaeses kohas.
Hans Peteri pool ajasime pikalt juttu, sõime pizzat. Pizza on Mehhikos aga võrreldes teiste toitudega jube kallis: 400 peesot maksid 3 pizzat+pisike ports kanatiibu. Samas kui täna päeval pugisime Tambetiga 35 peeso eest kõhud punni. Nagu Tambeti töökaaslased ütlesid, on Mehhikos kõik eluks hädavajalik odav ja mitte nii vajalik kallis. Pizza pole eluks hädavajalik.
No comments:
Post a Comment