Maavärin

Täna varahommikul äratas meid Tambetiga sügavast unest meie voodite võdisemine vastu seina. Vaatasime mõistmatult teineteisele otsa ja kuna see võdisemine oli nii nõrk, siis me ei reageerinud ka sellele mitte kuidagi, panime pead patjadele tagasi ja jäime hetkega uuesti magama. Ma vaid korraks mõtlesin, et lükkaks voodi seina juurest kaugemale, siis ei võdise, kuid see uni oli nii meeletult magus, et mõte jäi pooleli, uni viis mu unedemaale tagasi. Taantjärele mõeldes, oli see ju meie esimene kogemus maa õhkõrna värisemisega, meie aga olime nii unised, et ei jõudnud sellele mõeldagi. Selge peaga oleksin mina vist kartma hakkanud.