Chachalacas

Laupäeva hommikul suundusime randa, et lihtsalt puhata mitte midagi tehes. Eelnevalt olime Google Earthiga välja valinud meile lähima ranna, siis ohtralt googeldanud seda kohta. Tundus, et meile see Chachalacase linnake 3 kilomeetrise liivarannaga sobib.
Esialgu bussiga (46 peesot) Jose Cardeli nimelisse linna 1 tunnisõidu kaugusel meist. Kui Cardelis bussist väljusime, saime tunda 30+kraadist lämbet õhku. Meie Xalapa on selle poolest mõnus koht elamiseks, sest siin pole sellist tapvat kuumust peaaegu kunagi.
Cardelist tahtsime edasi minna kohaliku bussiga, kuid nagu Xalapaski lähevad bussid väikestesse asulatesse linna suvalistest kohtadest, ühist maabussijaama siin pole. Kohalikud, kelle käest teed bussipeatusse küsisin, ei oskanud lühidalt rääkida, seetõttu läks mul pool jutust meelest ja ma pidin uuesti ja uuesti küsima. Loomulikult pole see nende viga, et nad nii palju üleliigseid sõnu kasutavad, vaid ikka mina olen saamatu, kui ei suuda meelde jätta mitu korda tuli keerata otse või vasakule või paremale, või hoopis teist teed pidi veel. Bussipeatuse me lõpuks 15 minutilise otsimise järel leidsime. Bussi aga oodates, tüdines üks tädike seda ootamast ja sebis takso, kutsus meid ka peale ja ühe vanakese veel hinnga 10 peesot per nägu 10 km kaugusel asuvasse Chachalacase randa (buss maksab 9 peesot). Kui meid oli juba 5 inimest taksos sõitmas, hõikas tädike bussipeatustes olijatele: a la playa? Me Tambetiga arutasime, et kuues inimene pannakse vist pakiruumi, kuid ei, nad saidki ühe soovija veel ja see istus ette. Nii me siis sõitsimegi randa 3 inimest ees ja 4 taga (neljas oli muidugi Tim, aga tema ka juba lauitab).
Teel randa nägime inimesi, kes olid mingi nööri teele ette tõmmanud ja raha nõudsid, kuid takso lasti niisama minema. Oleksime me nt rendiautoga olnud, pidanuks kindlasti ka maksma. Mehhikos on pisikestes asulates iga 50 m järel lamav politseinik, kaugele ei jõuaks pageda.
Takso tõi meid rannale lähedale, seal sõime kohe kõhu enne randa minekut täis. Süües üllatusime meeldivalt, kui kõrvallauast kohalikud tellisid meiega täpselt samad söögid, mehel Tambetiga sama ja minul naisterahvaga sama valik. Minu söök oli meeletult maitsev, ütlesin seda ka restorani omanikule. Me juba enam-vähem teame, mida me tellime ja nii on ikka hulga parem, kui huupi tellides. Just paar päeva tagasi tulime koju tühjade kõhtudega, sest mõlemad olime tellinud omast arust liharooga, kuid nimetuses oli 1 täht teine ja saime hoopis leemes hulpiva krabi, mida küll lutsutasime kaua, aga kõhtu ei saanud midagi.
Rannas olime me muidugi ainsad valged inimesed, ülejäänud olid kõik kohalikud, kelle rannakommetest ma väga hästi aru ei saa. Peaaegu eranditult kõik inimesed ujuvad koos riietega, isegi mehed ei võta särke seljast. Minul jäigi ujumas käimata, sest ma ei julgenud riivata nende tundeid, minnes poolpaljalt vette. Tegelikult oli tuul väga vali ja ma ei viitsinud lainetega kaklema minna. Muideks tuul on vaid rannas, 20 m eemal seda enam pole. Randa tullakse kogu perega ja suure söögikastiga, samas tuleb rannas koha eest sööki-jooki tellida. Loomulikult istuvad nad rannas olles laua taga tooli peal ja autod sõidavad rannas ringi.
Meie lapsukest ma rannas praktiliselt ei näinud, süüa ta ei tahtnud, pissile ka mitte, muudkui mängis liivaga terve päeva, õhtupoole avastas ka veemõnud ja jooksis lainetes ringi. Tõeline puhkus kõigile.
Õhtul enne pimedat hakkasime hotelli otsima, väga palju ei viitsinud otsida, võtsime ühe 200 peesose väsinud ilmega hotelli, kus peale meie peatus 1 paarike, oli vaikne ja mõnus.
Peale õhtusööki rannas läksime magama, et hommikul jälle randa minna. Õhtusöök tegi Tambeti kõhus natuke pahandust, aga nii vähe, et isegi söetablette ei läinud vaja.
Hommikust läksime randa sööma. Küll on ikka mõnus istuda rannas ja juua hommikukohvi ja veel meile sobivalt mõnusa pilves, kuid väga sooja, 27 kraadise, ilmaga. Täna oli tuul veelgi kurjem, saime sellest isu täis 2 ajal päeval ja läksime sööma samasse kohta kus eile saabudes. Onuke küsis kohe, kas mina tahan sama sööki ja tõi mulle seda umbes poole rohkem kui eile (vot kuidas inimesed hindavad seda, kui neid kiita). Söögikohas sõbrunes Tim ühe onuga, Jose Juaniga. Me Tambetiga juba ammu märkasime, et Timil on Oliveriga palju ühiseid jooni, see inimestega kontakti loomine, suhtlema hakkamine on ka üks neist. Ühesõnaga, üks asi viis teiseni ja kui ma WCst tagasi tulin, istus Tambet onudega lauas ja jõi õlut. Kui me sinna randa veel peaksime tahtma minna, siis saame kasutada onu tühjana seisvat maja seal. Onu ise elab ka Xalapas, aga restorani omanik, kus sõime, hoiab vist sel majal silma peal. Ega me selle onu majja ikka ei lähe, randa aga küll veel.