Saime siis lõpuks Naolincos käidud. Tim ka terve, paistetus peopesalt peaaegu kadunud.
Asutatud 1519.a. 18 tuhande elanikuga väikelinn asub Xalapast 32 km kaugusel. Naolinco tähendab náhuatli keeles “4 aastaaega”, mida iganes see ka ei tähendaks, või “Koht päikese all”.
Sõit bussiga sinna kestis 1tund 10 minutit (32km!). Bussi peale jõudsime me jälle napilt, nagu alati. Kohe, kui peale saime, hakkas see liikuma. Buss korjas teel veel rahvast juurde ja oli puupüsti täis, Tambet istus meist veidi eemal, tema iste oli ratta kohal ja vaeseke kügeles seal kägaras u pool tundi, kuni otsustas püsti tulla, et ühele vanatädile kohta anda ja oli peaga peaaegu laes kinni, välja ka ei näinud vaadata, sest aknad olid allpool. Meie Timiga nautisime aga imeilusaid vaateid bussiaknast: maalilised aasad lehmadega mägede taustal, pisiasulad oma värviliste kirikutega, kitsekari teel, mõned eeslid, väikesed poisid lehmade vahel jalgpalli mängimas. Kahju vaid, et pilte teha ei saanud, rahvast oli nii palju, et seal ei saanud liigutadagi. Bussiõit oli päris maru, vahel tahtsin silmad kinnigi panna, sest buss kihutas kuristiku äärel ja vastutulevad autod/bussid ei võtnud ka hoogu maha ning iga natukese aja tagant oli kurv kas mäest alla või jälle üles. Nii meeletult teistmoodi on see kõik, hinge võtab kinni.
Bussis palusime öelda meile, kui kohal oleme. Nii nad siis tegidki ja panid meid suvalises kurvis maha, näidates käega, et linn on seal. Samahästi oleksime võinud ka 30m edasi, kurvi taha sõita ja bussijaamast kesklinna saada. Ei saanudki aru, miks meid imelikus kohas maha pandi.
Linnake oli hästi nunnu, ma sattusin sellest eufooriasse ja Tambet palus mul maha rahuneda, et ma sellest vaimustunud (peata) olekust auto alla ei jääks. Peaaegu kõik selle linna poed olid kingapoed, sest siin valmistatakse kingi käsitööna. Kahjuks ei ostnud ühtegi kingapaari, sest ei viitsinud nii paljusid poode läbi käia ja nendest kolmest, mida külastasin, ei jäänud midagi väga silma. Hoopis poncho saime Tambetile. Me juba Tshiilis olles tahtsime osta, kuid toona, 6 aastat tagasi, ei raatsinud 500 krooni selle eest välja käia. Täna kauplesime pehme ja sooja poncho 470lt 400le peesole. Onu müüs meile oma ainsa pocho, öeldes, et neid niikuinii keegi ei osta. Ega me Mehhikos olles tegelikult ühtegi ponchode müügikohta polegi näinud.
Linnas ringi käia oli väga imelik, sest meid mitte ei piieldud, nagu alati, vaid vaadati suu ammuli, mõni jättis autogi seisma, et saaks meid vaadata. Ja kuna oli pühapäev-kirikupäev, siis oli ka vaatajaid jube palju. Huvitav, mitu mitte kohalikku turisti, nagu meie, seda kohta aasta jooksul külastab? Linnas käisime söömas ja ka koskesid vaatamas. Seekord läksime sinna taksoga, sest kohalikud teed juhatada ei oska ja viitasid siin ka ei olnud, katsume oma vigadest õppida. Tegelikult olid kosed u 1km kaugusel, tagasi jalutasime. Vaade koskede juurest oli imeilus. Meie sada aastat vana fotokas ei tee enam nii ilusaid pilte ja mõtleb kaua... piltidelt ei paista see vaade üldse nii ilus. Aga eks halb fotograaf süüdistabki aparaati.
Tagasi linna sõitsime veidi suurema bussiga, ka rahvast ei olnud enam nii palju. Mõnus soe ja päikseline päev ning sama soe tunne sellest päevast.
No comments:
Post a Comment