Zempoala

Laupäeva hommikul võtsime bussi Cardel'i, et sealt edasi kohaliku bussisga umbes 10 km kaugusel asuvasse Zempoalasse sõita.
Xalapas istusime Veracruzi suunduva bussi peale, kui aga kõik kohad täis olid, tulid ühed meie kohta nõudma. Tuli välja, et istume vale bussi peal. Loomulikult polnud see meie, vaid piletikontrolöri süü. Juhatati meid siis teise bussi, vabandati ka veel ilusti. Ja jälle, nii kui istuma saime, hakkas buss sõitma.
Zempoala esmamainimine 1200, linnal oli kaitsemüür, maa-alune vesi ja kanalisatsioon ning kui Cortes siia 1519 tuli, elas siin 30 000 inimest. Hispaanlaste toodud haigused kahandasid elanike arvu 17ks sajandiks kaheksale perekonnale. Tänapäevalinn tundus selline, nagu filmidest nähtud: must, räpane ja aeg oleks justkui 80ndatesse aastatesse seisma jäänud.
Zempoala bussipeatus Cardelis jäi mulle juba eelmisel korral Chachalacase peatust otsides silma, niiet seekord läks vähemalt see ladusalt. Bussijuhilt küsisin, kus püramiidid on ja ta tegi meile peatuse nende juurde viiva tee otsa peal. Sissepääsu jures lunastasime 35 peesose pileti ja vaatasime püramiide suhteliselt ainsate turistidena. Lootsime näha voladorese etteastet, kõrge toki otsas rippuvat 4 meest, (vt nt muuseumi piltidelt) kuid kassast selgus, et need täna ei esine. Vaatasime muuseumis ringi, siis istusime palmisalus ja Tambet luges ette Lonely Planetist lõigu Zempoala püramiidide kohta ning selle järgi positsioneerisime püramiidid ja seejarel oli lahedam nende vahel käia, teades mis on mis. Püramiidid olid lahedad! Ilm ka meile sobivalt pilves. Mina ja Tambet oleme ju kuuma- ja päikesekartlikud ning siin, rannikul on alati 30 kraadi kuuma. Kui päikest pole on mõnusam ringi kolada.
Zempoalas tahtsime veits süüa, kuid see linnake oli nii trööstitu, et võtsime takso Chachalacasesse, et seal mõtteid mõlgutada ja et Tim saaks mere ääres veidi puhata ja mängida. Kohale jõudes läksime kohe mere äärde sööma, kuid söök oli nii kehva, eriti Tambeti oma, kus ta pidi kätega riisi ja maitsetu kastme sest koorimata krevette välja urgitsema ning lisaks sellele kulus meil söögile 200 peesot, kehva söögi eest on seda palju. Tambetil kõht tühi, tuju rikutud, tahtis koheselt sealt lahkuda, seda me ka tegime. Suundusime tagasi Cardel`i, et sealt 37 km põhjapool asuvasse Villa Ricasse soita.
Villa Rica suunas sõitvale bussile saime 17 ajal. Bussijuhil palusin meile öelda, kui kohal oleme, sest peatus on külakesest 1 km eemal ja kui ei tea täpset asukohta, polegi võimalik õigel ajal bussist väljuda. Vahetult enne pimedaks minemist jõudsime randa.