2 nädala kokkuvõte

Roca Partida

Laupäeva, 22. märtsi veetsime autos, sõitsime 500 km, et saada Pueblast Lonely Planeti järgi paradiisiranda, kus tahtsime tähistada Mutsu sünnipäeva. Kuid. Kuigi sõit kulges maalilist maastikku vaadeldes kus rohelised mäekuplid u 1700m vulkaaniga keskel vaheldusid mere või laguuniga, otsisime me lõpuks seda paradiisi meeletult kaua ja olime terve päev ratastel olemisest parajalt väsinud. Me leidsime Montepio nimelise ranna küll, aga ka 5000 mehhiklast olid selle leidnud ning külg külje kõrval telkide ja autodega rannas tümpsu kuulanud.
Olime sinna randa sõitnud hommikul 8.30st õhtul kella 5ni. Pettumus oli päris suur. Ühe tunni jooksul suutsime leida endile ohtrate küsimiste järel koha mere ääres Roca Partida lähedal, kuhu tuli keerata ühe poodniku juhiste järgi. Ise poleks sellist kohta juhisteta leidnud. Sealtki tahtsime minekut teha, kuid Krista sõitis veidi edasi, et autot ümber keerata ja Tambet küsis ühe tädi käest öömaja ning tädi hõikas ühte noormeest ja saimegi imeilusa vaatega majakese künka otsas 1000 peesoga. Sünnipäev võis lõpuks alata. Teelt ostetud teqila maitsmisega, kohaomaniku proua toodud söögiga ning mangode, krõpsude ja Krista toodud kommidega. Sünnipäevalaud missugune.
Hommik oli siin rannas veelgi kaunim. Vaade meie majast merele oli jube ilus! Kalamehed askeldasid rannas oma võrke lahti harutades ja mõned inimesed jalutasid piki rannajoont. Nii vaikselt ja aeglaselt kulges see olesklemine. Vaid veidi morjendas seda olekut meie rendiauto numbrimärgi puudumine. Ei teagi, kas oli see ise ära kukkunud või oli keegi nobenäpp selle endale mälestuseks võtnud.
8.30ks hommikust randa sööma minnes küsis üks meeldiv noormees mida me otsime ja suunas oma tuttavate juurde sööma. Ise elas ta sealsamas rannas telgis ja meisterdas merekarpidest ehteid. Mees rääkis aeglaselt kõiki sõnu kenasti välja öeldes, et me jutust aru saaks. Kõht täis, soovitas mees minna paadiga ühte grotti vaatama, kus oli Kariibimehe piraatide üks stseene filmitud. Lõimegi käed 550 peesoga ja läksime paadiga merele. Hommikune meri on nii mõnus! Käisime ka ühe saarekese juures ujumas ning lõpuks saime ka oma paradiisiranna, vaikse, pisikese, ilusa vaatega merelt ja ka merele. Eilne pikk sõit tasus end ära.
Õhtul kella 7ks jõudsime juba Veracruzi.

Veracruz

Pühapäeva õhtul olime me plaanid paika pannud, esmaspäeva varahommikul aga Lonely Planetit sirvides avastasimme, et Meremuuseum ja San Juan de Ulua on esmaspäeviti kinni. Nagu muuseumid ikka.
Mehed ja Krista läksid kindlust siiski 8 ajal piiluma, kuid selle lähedale ei pääsenud, sest värav oli ka kinni. Mina jäin hotelli Timi und valvama, sest õhtul jäi ta alles poole kaheteistkümneks magama. Kella 9.30 tulid nad meile järgi ja me läksime Veracruzi akvaariumi vaatama. Tahtsin hirmsasti haisid näha ja seda ma ka sain, nad ujusid seal peade kohal. 70 peesose pileti eest aga oleks tahtnud enamat näha. Kuidagi pisike oli see akvaarium. Peale akvaariumi vaatamist lasime linnast jalga.

El Tajini suunas

Esmaspäeval (24.03) võtsime suuna El Tajini poole. Teel sinna vaatsime Chachalacase düüne, kuhu me Tambetiga varasemalt ei jõudnud minna, sest sinna oli pikk maa jala lapsega astumiseks. Nüüd aga saime autoga düünidele lähedale. Muidu oleks nagu liivahunnik ikka, kuid täna oli meeletult tugev põhjatuul. Kõndida tuli 20 kraadise nurga all ja tunne oli, nagu oleks nahk maha kooritud, lendlevad liivaterad kraapisid selle siledaks. Tim hakkas hirmsasti kartma seda tema jaoks seni tundmatut nähtust ja Krista arvas ka, et ei taha sellise liivatormiga düüni otsa ronida. Nemad ootasid autos kuni me oma ronimised ära teeme.

Teiseks vaatasime Quiahuixlani varemeid Villa Rica vastas. Mina magasin autos natuke kuni teised ilusat vaadet kaljult merele fotokatesse jäädvustasid ja varemetega tutvust tegid. Olime ju meie seda juba näinud.

Õhtuks jõudsime Papantlasse, siit stardime hommikul El Tajini püramiide vaatama.

El Tajin
Loe: El Tahhin. (tṍlkes: pikne, äike või orkaan)

25.nda hommikul kella 9ks jõudime püramiidide juurde. Sellisel varajasel tunnil polnud seal turiste ka. Tunndub, et mehhiklased ise enne 11-12 ei liigu.
2000 aastat vanad püramiidid asuvad 10 ruutkilomeetril ja kuuma ilmaga oleks selle ala läbimine raske, sest ühtegi varjulist kohta pole. Meil ilmaga vedas, oli eelmise õhtu sajust värske ja ilm pilves.
Saime siin ära vaadatud ka Voladorese etteastet, mida Zempoalas ei näinud.
Kell 12 hakkasime liikuma Puebla poole, sest kuueks pidime auto tagastama. Mägedes aga olid ummikud ja meie kiirus oli pikemat aega 15 km/h. Ka pole mehhiklastel kombeks viitasid ristmikele panna, s.t. enne ärakeeramist on viidad olemas, kui aga tee peaks kaheks minema, pole seal kunagi viita, ise peab arvama, kumb tee nüüd siis õigesse kohta viib. Mexicost välja ilmunud Marek ootas meid terve päeva Pueblas. Auto tagastasime 1 tunnise hilinemisega, 7ks, maksime ka 1800 peesot trahvi kadunud numbrimärgi eest. Kokku sõitsime 5 päevaga 1600 km.
Selllisel kellaajal me enam Oaxacasse minema ei hakkanud, poleks sinna enne 1-2 öösel jõudnud. Võtsime hoopis hotelli ja saime Marekiga kokku.

Cholula

Kuna eile plaanid muutusid, siis saime kolmapäeval maailma suurimat püramiidi (ka Egiptuse Cheopsist suurem) Pueblast 10 km kaugusel asuvas Cholulas vaadata. Sellest aga, et see püramiid oleks ei saa aru, sest see on mullaga ketud tavaline mägi, mille tippu Cortes lasi kiriku ehitada. Täna saab püramiide vaadata seestpoolt, arheoloogide kaevatud tunnelites erinevaid kihte vaadeldes. Cortes oli tahtnud Cholulasse 365 kirikut ehitada, iga päeva kohta üks, millegipärast on neid siin vaid 39. Palju küll 150 000 elanikuga linna kohta.

Oaxaca

Cholulast tulime tagasi linnaliinibussiga. Osa meist läks bussijaama pileteid Oaxacasse ostma, osa aga hotelli asju pakkima.
Kell 15.30 hakkasime 1 klassi mugava bussiga liikuma. Sõit kulges läbi mägede, mis pakkus silmadele ilu ja 4,5 tundi ei tundunudki pikana. Õtupimedas jõudsime hotelli ning sealt sööma.
Hommikul (26.03) plaanisime rentida auto ja minna Mitla püramiide vaatama. Hotelli uksel olid aga kokku pandud ahvatlevad tuurid. Üks neist sobis täpselt meie plaanidega, ka hind oli sobiv, (270 peesot per nägu). Saime rendiautoga sama hinnaga endale bussi koos juhiga.
Meie 10 tundi kestev tuur algas Santa Maria El Tule üle 2000 aasta vanuse puu vaatamisega. Kirik selle puu kõrval oli paras päkapikk.
Edasi vaatasime Teotitlan del Valle`is vaibakudumistöökoda. Näidati taimi, millega värvitakse lõnga. Punast saadi näiteks kaktusel elutsevatest pisikestest elukatest. See atraktsioon oli rohkem ameerika turistile, sest meil, Euroopas, kooti vaipu palju varem ja kangastelgi olime me kõik näinud. Tahtnuks sealt ühte vaipa osta küll, väga ilusad mustrilised olid vastukaaluks eestlaste lihtsatele triibulistele, kuid meil pole kottides ruumi.
Järgmiseks peatuseks olid Mitla varemed, kus rahvast liiga palju ja väljas liiga kuum. Rahvarohkus oli ka ainsaks selle tuuri miinuseks, sest erinevad tuuribussid kogunesid samaks ajaks vaatamisväärsuste juurde, et neid saaks seal jaotada hispaania- ja inglisekeelseteks.
Mitla tähendas astekide maailmas “surnute kohta” ja eristub teistest varemetest oma mosaiikide poolest seintel, mis on abstraktsed, ei kujuta nt loomi või inimest.
Mitlast edasi sõitsime mägist slaalomirada pidi üle 3000m mägede Hierve de Agua nimelist “koske” vaatama. Kosk on ilma veeta, s.t. mägedest niriseb pisike veejuga soolamineraalidega, mis on aastatega kuhjunud kose kujuliseks jättes mulje, nagu tuleks sealt vett. Väga ilus vaatepilt. Platoole koskede juures tuleb ka seda vett kahte basseini, kus Tim ja Marek allikakülmas vees ujumas käisid. Rendiautoga ise poleks koskesid leidnud. Viitadega on siin lood ikka kole kehvasti.
Tagasiteel koju viidi meid Mehhiko mõistes kallisse kohta sööma ja sealt juba mezcali (teqila sugulane) tehasesse jooki maitsma. Seni arvasime, et teqilat tehakse agave kaktuse lehtedest, tuli välja, et 8 aastase taime lehed lõigatakse ära ja järelejäänud 40-50cm läbimõõduga tüveosast tehakse “puskarit”. Ning mezcal erineb teqilast meie bussijuhi sõnul selle poolest, et seda ei valmistata tööstuslikult ja sellel on puudega põletaamisest suitsune maitse juures.
Õhtul 8ks hotelli jõudes olime reisiga kõik rahul. Pool seltskonnast nii rahul, et oli hommikul poole 5ni pedebaaris olnud. Nende seikadest seal ma parem ei räägiks. Hommik algas peavaliuga.
Päeval käis Tambet, Jaanus, Indrek ja Marek väga võimsaid Monte Albani püramiide vaatamas, mina, Tim, Krista ja Muts jäime aga hotelli puhkama. Mina tahtsin Timi säästa kuuma päikese käes vaid meile sobivaid asju vaatamast, ta oli ringi jooksmisest silmnähtavalt väsinud. Lasin lapsel hotellis autodega mängida ja ka magada, et ta eelseisvat öist bussisõitu välja kannataks. Läheme ööbussiga (9,5 tundi) Puerto Escondidosse. Oleks saanud ka 1000 peesoga lennukiga, kuid sealt tuleb Mexicosse niikuinii lennukiga lennata, säästame veidi raha.

Puerto Escondido (peidetud sadam)

Jõudsime siia pisikesse 20 tuhande elanikuga surfarite linna Vaikse ookeani ääres laupäeva (29. märts) hommikul kell 7.30. Marek jõudis ka lennujaamast meiega liituda. Bussi vastas oli 2 korteripakkujat, mõlemad pakkusid 150 peesoga/inimene ja me võtsime proua, kes meid kastikaga ka kohale tõi, väga mugav. Saime 1 kahetoalise korteri 2. korrusel ja ühetoalise 3. korrusel, mõlemad vaatega hullult suurte lainetga merele.
Koht üle vaadatud, asjad lahti pakitud ning võrkkiikedes oleskletud läksime teisipäevaks lennukipileteid Mexicosse ostma, sest bussiga 18tundi ei tundunud lahe olevat. Saime piletid 2000 peesoga/inimene, ka laps maksab täishinda. See pakkumine oli pea 700 peesot/in odavam, kui Oaxaca reisibüroos. Hea, et me sealt neid ei ostnud.
Peale hommikusööki võis meie rannapuhkus lṍpuks alata. Mina käisin kohe poes ära ja ostsin 50 spf päiksekreemi. Ennast kreemitasin ilusti, aga Tambet sai veidi lohakamalt määritud, need kohad, kuhu kreemi ei pannud kõrbesid ära. Kõik said päikesepõletusi peale minu ja Timi.
Lained siin rannas on minu poolt seni nähtutest kõige võimsamad, nii kõrged, et meetrites ei oskagi nimetada. Olime surfajatele mõeldud rannas, kus tegelikult punane lipp väljas ja ujumine keelatud. Ega me kaugemale kui nabani ei läinudki, rannavalve muudkui käis õiendamas. Siin on lained ja piki kallast kulgev hoovus nii tugev, et põlvini vees, kui end lahti lased viib see su kohe minema, aga mitte merre, vaid piki rannajoont. Nii vige! Tambet pidi muidugi kõige kaugemale minema ja see hirmutas mind veidi, kuid nagu meile kortereid üürinud tädi ütles, et kui asi käest läheb, tulebki lasta end hoovusel vedada, sest see viiks vaid sadamasse. Paanitsedes aga tõmbad vett sisse ja on jama.
Võtsime (s.t. onud tulid meile oma pildialbumitega vabaajaveetmisvõimalusi näitama) rannast endale paar tuuri, homseks kell 7-11 kalale ja esmaspäevaks kanuumatkaks dzhunglisse, mõlema eest tegime ka ettemaksu 1/3 summast. Kahtlane on küll selliselt äri ajada, et sa lihtsalt annad oma raha ära, kuid me arvestame võimalusega rahast ilma jääda.
Õhtul läksime varakult magama, et hommikul kalale minna.

Kalal

30nda hommik algas 5,45, et jõuaks süüa ja 6,30ks kokkulepitud kohta. Õnneks oli onu kohal ja ka lubatud 30 õlut oli ta meile kaasa ostnud. Maksime ka ülejäänud raha ära (300 pesot/inimene tuli kokku 4 tundi merel) Oleks ju võinud ka tingida, midagi oleks kindlasti alla saanud, aga pole meist keegi hull tingija. Esimse tunniga saime 3 u 3-4 kilost kala, siis nägime hästi palju kilpkonni, ühe vedas kapten ka paati, et me seda katsuda saaks. Tim tahtis hiljem ka teisi kilpkonni paati saada, nii lahe elamus oli see lapsele. Väga palju oli neid kilpkonni merel. Ka lubatud delfiine nägime, kuid lubatud 1,5-2 meetrist kala ei saanud, õigupoolest ei näkkanud meil enam üldse. Tegime veel ühe peatuse, kus mehed 200m sügavuses ookeanis ujumas käisid.
Kaldale tulles fileeris üks tädi meie kalad ära ja kõrvalasuvas restoranis saime lasta need ka valmis teha, igaühle meeldivas stiilis. Nii head enda püütud värsket kala polegi veel söönud.
Täna ei tahtnud enam keegi rannas varju all pikutada. Kõik läksid koju siestat pidama, vaid meie Tambetiga jäime pooleks tunniks oma “kalakest” ujutama, peale mida läksime ka koju magama.
Õhtul, päikeseloojangul, sai suurtes lainetes möllata. Ka ei kiusanud meid enam rannavalve, korjas hoopis keelumärgid ära. Küll on ikka rõõmu nendest laintest.

Laaguuniäärses dzhunglis.

Tänane hommik (31.03) alagas jälle kell 6. Pidime looduslaps Margaritoga kohvikus kokku saama. Indrek ja Jaanus läksid varem kohale, sest me ei mäletanud, mis kell täpselt kokkusaamine oli.
Kohvikust edasi sõitsime kesklinna ja sealt kohaliku bussiga piki maanteed u 20 minutit Puerto Escondidost Acapulco poole.
Bussist maha ja kohe kahte kanuusse. Dzhungliretk Mangroovi liaanide vahel võis alata. Margarito ise tundus väga palju aega siin liaanide vahel veetvat, isegi võrkkiik oli tal seal ühes sopikses, mida tema nimetas oma elutoaks. Nägime iguaani, paljusid linde, termiitide pesa, liblika kookonit jm, ühe linnukese pesast sõitsime vaid 50 cm kauguselt ja seda silmade kõrgusel. Lahe oli. Paraku aga vaid meie kanuul, teises kanuus olevatel Mutsul ja Kristal nii lahe polnud. Seda kanuud juhtis Margarito tütar ja ta ei rääkinud mitte sõnakestki juttu, lihtsalt sõidutas neid paar tundi kurja päikese all, kuni meie päss märkas, et meie sõbrad pole mitte üldse rahul ja vahetas tüdrukuga kohad. Tüdruk oli tõesti koba, ühtegi soppi ta sisse ei keeranud, seal aga oli vilu ja elu kees. Ja paadiga järvel oleme ju kõik me sõitnud.
Kanuuga jõudime Las Palmase nimelisse kohta, kust jalutasime maanteni 5 minutit, maksime raha (kokku koos ettemaksuga 250pesot/nägu) ja sõitsime kohaliku bussiga linna tagasi.

Puerto Escondidos on kole kuum. Me kõik niriseme higist ja keskpäeva paiku ei taha vabatahtlikult välja minna. Liigumegi vaid varahommikul ja päikseloojangul. Korteri suurel verandal võrkkiikedes on päris mõnus olla, siin liigub tuul.
Homme kell 16.15 lendame juba edasi Mexico Citysse.

Mexico City
kohalikele Distrito Federal või DF

Jõudsime siia 1 aprilli õhtupoolikul. See 2000 peesot sai küll hästi kulutatud, 1 tund ja kohal(versus 18t bussis maksumusega 500 peesot). Puerto Escondido lennujaamas kontrolliti kotte väga hoolikalt: määriti lukud mingi ainega kokku ja kontrolliti arvutist, kas on narkootiliste ainetega kokkupuudet olnud.

Mexico zocalosse (kesklinna) jõudes läksid mehed hotelle otsima, meie istusime purskkaevu äärel ja ootasime. Varsti nad tulidki rõõmsa sõnumiga, et leidsid seni parima hotelli, 110 peesot öö/inimene. Kotid selga ja minek. Esimest korda kohtasime sellist varianti, et meie raha ei tahetud korraga 3 öö eest ette võtta. Hiljem olime kole tänulikud, et nad seda ei teinud. Sest kui tuppa saime, tervitas meid kole hallituse lehk, toas oli 2 laia voodit, peeglid igal pool, ka voodite kohal laes. Linades suitsetamise käigus tekkinud augud, a vähemalt olid need pestud. Et siis mitteametlikku lõbumajja olime sattunud. Saada siis veel mehed üksi hotelle valima.
Õhtust linnas süües otsustasime, et hommikul lahkume sealt kohe kui ärkame. Peale õhtusööki käisime teele jäänud hotelli kaemas ja küsisime ka mis kellast hommikul tulla võib. Meie Tambetiga mõtlesime kohe õhtul sinna minna, kuid Tim oli terve päeva jonninud ja kole väsinud, heitsime pikali ja jäime magama. Mina sel ööl magada ei saanud.

Teotihuacani püramiidid.

2. aprilli hommikul kell 8 kolisime teise hotelli, kasisime end puhtaks, sõime mitte väga meeldiva teenindusega hommikust ja läksime bussiterminal Nortesse, et sealt bussiga 1 tunni kaugusel asuvaid püramiide vaatama minna.
Teotihuacan oli Hispaanlaste-eelse Mehhiko suurim impeerium oma 125000 elanikuga kõrgajal, aastatel 250-600 ning juba 8 sajandil oli see maha põletatud ja asteekide poolt hüljatud.
Meie nägime võimsaid püramiide, kuhu ka ronida sai (Tambet siis juba teistkordselt). Kõige suurem, maailmas 3 suuruselt Egiptuse Cheopsi ja Mehhiko Cholula järel (uue Guatemaalas vastavastatud järel neljas) Päikese püramiid on 70 m kõrge ja sinna viivad trepiastmed, mida on 248, olid u 35cm kõrged, väga ebamugavad astumiseks. Sealt ulatuv vaade iidsele linnale, Kuu püramiidile ja Surnute alleele on aga kirjeldamatu. Ka Kuu püramiidi otsas käisime, kuigi jõudu enam polnud ja oleks tahtnud kusagil viludas teisi oodata. Tambeti öeldu, et aastaid tagasi, kui ta siin käis ei viitsinud ka tema Kuu püramiidi otsa ronida ja hiljem kahetses. Mina ei tahtnud kahetseda ja nii raske see ka polnud. Hiljem üks peavalu tablett sisse, mõned liitrid vedelikku ja pole häda midagi. Ei saanudki kuumarabandust täna. Püramiidide vaatamisele kulus meil 6 tundi. Kõhud täis ja puhkama. Tim magab, mina kirjutan ja loen, teised kõik istuvad siinsamas all, hotelli baaris, kuulen nende hääli. Jaanus sõidab juba homme hommikul koju, ülejääünud homme õhtul ja meie alles reede õhtul.

Chapultepeci (rohutirtsu mäe) mets

3 aprillil läksime Tambeti ja Timiga Mexico Citys asuvasse metsa. Siin elasid vanasti asteegid ja nüüd on see hiigelsuur park oma mitmete muuseumide, lossi, lõbustuspargi, tehisjärvede ja palju muuga linna populaarseim vabaajaveetmiskoht.
Võtsime plaani vaadata paljusid asju pargis, ka antropoloogiamuuseumi, kuid käisime vaid 2 kohas, sest kõik võtab arvestatust oluliselt rohkem aega.
Vaatasime 1785. aastal ehitatud Chapultepeci lossi, mis oli presidendi loss kuni 1939, nüüd on seal ajaloomuuseum ning käisime oma last lõbustamas lõbustuspargis, mida otsisime hiigelsuurest pargist vast paar tundi.
Õhtuks jälle kole väsinud, homme juba koju.

Viimane poolpäev Mexicos

Täna hommikul võtsime tuuribussi, millega tegime linnale tiiru peale. Sai 3 tunniga mingi pildi sellest suurlinnast ja ka haisu ninna.
Oleksime pidanud selle eelmisel päeval võtma, sest sellel oli üle 20 peatuse ja igas peatuses sai maha minna, vaatamisväärsustega tutvuda ja mõne muu tuuribussiga järgmisse punkti sõita, nii 9st hommikul õhtul 9ni.
Tuuribussilt tulles käisime ka Katedraali vaatamas, küll see oli võimas seest ja eelnevalt vaatasimee Zocalo metroojaamas selle katedrali kujunemist makettidel.
Sõime lõunat kaunis restoranis, mida me sõpradega kuidagi ei leidnud ning lahkusime lennujaama.