Selleks ajaks (lennu algus Amsterdamis) olime Tambetiga 30 tundi magamata, kole väsinud, kuid Tim maganud ja lõbus, ega lasknud meil kummalgi hetkekski magama jääda. Tambet ehk sai paar 30 minutilist uinakut teha, minul aga see ei õnnestunud. Tim oli lennukis 12 tunni jooksul, nagu ta meil igal reisil olnud on superlaps, ilma igasuguse jonnita! Mitte nagu kodus.
Mehhiko lennujaamas saime erilise kohtlemise osaks, igal pool lasti meid ilma järjekordadeta ette, kõik tänu Timile. Selleks ajaks, kui me olime magamata juba 48 tundi, väsis ka Tim ära ja tegi pisut kisa, kui ei saanud kottide asemel käruga sõita... Niiet meie plahvatasime täiesti tühja koha pealt ja bussipiletit ostes jätsime läpakakoti koos passidega piletikassa ette maha. Läksime rahumeeli bussi ootama, kui üks mees meilt küsis, et kas me ikka oleme kindlad, et meil kõik kotid olemas on, millele me vastasime jaatavalt ja 5 minuti pärast saime aru, mida ta mõtles! Vot nüüd läks hispaania keelt tõsiselt tarvis, kuid sellises kriisisituatsioonis ei sanud me kumbki enam rääkimisega hästi hakkma. Ma niipalju sain busiijaama töötajatele öeldud, et üks mees, kes võibolla teab, kus meie kott on, läks ühe bussi peale ja Tambet lubati sinna minna, temaga rääkima. Olgu öeldud, et see on seal keelatud, sest bussile minek on läbi turvavärava, täpselt nagu lennujaamas. Kuid see mees bussis rääkis telefoniga ega tahtnud Tambetiga üldse tegemist teha. Tambet tuli bussist välja, buss sõitis minema ja mina hakkasin nutma, mille peale hakkas Tim väga kõva häälega solidaarsusest minuga ka nutma ja bussijaama töötajad, 3 meest, lohutasid meid. Õnneks sai Tambet selleks ajaks koti piletikassast kätte, keegi oli selle sinna andnud!
Reis bussiga Pueblasse, kestusega 3 tundi võis alata.
1 comment:
Lugeda on hästi naljakas, aga ma kujutan ette, et teil seal väga naljakas tollel hetkel polnud;)
See blogi on ikka väga-väga hea mõte! Niii tore on teie seiklustest lugeda.
Post a Comment